...pakiti kokku jõulupuu...

...ikka seesama roosa. Ma oleks küll seda meeleldi nautima jäänudki aga terve mõistus ütles, et kui ma tahan ka järgmisel jõulul rõõmu tunda, siis kuusk karpi ja kapi otsa. 

Tänasega kukkus jaanuar pooleks. Eile oli taliharjapäev ja keegi müstiline olevus pidanuks talve selgroo murdma aga nagu Tistou kirjutas, sel aastal pole selgroogu mida murda, sest talv on nagu selgrootu limukas. Õigust räägib. Ka selles on tal õigus, et hambaid võib see elukas veel näidata. Üldse on aiainimeste elu kogu aeg rasket muret täis ja mis seal imestada kui viis põlisvaenlast talv, kevad, suvi, sügis ja kehtiv riigikord kiusavad. 

Ilmad on seega sellised nagu need on. Raske madal taevas, vihm, valdavalt küll udukas ja tugevad tuuled tormidega vaheldumisi. Üksikud päikesehetked tunduvad kui õnnistus. Esimest korda elus tunnen minagi, et on kuidagi pimedavõitu. Kas ongi eriliselt pime või hakkavad ealised imepärasused tundma andma.
Jaanuari esimesed päevad kadusid kusagile ära. Esimene ülestähendus ilmast on 04.01.2020 (nii tore aastanumber, et kohe tore kirja panna)

Hetkeline lörtsisadu ja sellel järgnev päike pani kõik sillerdama aga õiget pilti sellest kahjuks ei saanud (no kui ikka ei viitsi õue minna ei saagi saada). Aga oli ilmatuma ilus. 

järgmisel hommikul 05.01 oli lausa -0,8 C ja selle aasta vingeim lumeseis.

Edasi läks jälle nii nagu ennegi, iiri talv ja plusskraadid. Aedlevad sõbrad teevad juba kevadtöid. isegi mina olen korra natuke aias krabistanud ja oma paikapandud reeglit, et talvel puhkavad nii aed kui aednik rikkunud. Aga üsna võimatu on vastu panna kui väljas näib nii kevadine ja mitte ainult ei näi vaid ongi. 

Üks miinuskraadides päev on veel olnud. 11.01. hommikul oli lausa -3,3 C pakast. Udu oli ka ja võinuks tulla härmatisepäev aga oh ei. Vahtrapuus natuke oli

See saatuslik päev kus ma aias krabistasin oli 13. 01, sest no tõesti...

...kui see ei näe kevade moodi välja, siis mismoodi veel !

Sellisel aastaajal nagu SÜGVEL teevad aiainimesed igasuguseid kahtlaseid tellimis. Liitusin minagi sujuvalt kahega. Oleks normaalne põhjamaine talv ei kipuks piiripealseid ja kahtlaseid tellima aga praegu ongi nii imelik ilm, et ainult kahtlaseid asju saabki tellida. No mõni ikka neis nimekirjades ei ole kahtlane. Ülo naeris südamest kui neist tellimistest kuulis ja ütles, et me oleme lollepolk. Eks tal õigus on.

Selline siis ilmajutt. 

Aga vahepeal on kass Sass kassiluugi käppa saanud. Eelistab ikka akent aga vajadusel saab hakkama. vanad isegi veel ei tea, et selline imeasi on olemas.

No ja lõpuks sain valmis oma freestyles rüü nimetusega Kukekannuse peenar. Sellise asja tegemiseks peab heegeldamine ikka palju rohkem käpas olema, et asjast ikka asja ka saaks. Aga tegemise protsess oli väga tore. Pusimiseks läks konstruktsioonilise vea silumisega. Kummikanaleid tegin nii ja nasuguseid aga ei sobinud see ega teine. Lõpuks ühel ööl tuli idee nööpidega mängida ja siis läks lõpp juba ludinal. Ja nööpidega mängisin ka südamest. Kui juba siis juba. Ka pesemise protsess jättis selle rüü ühte tükki ja nii kui esimene mannekeeniks sobiv inime sisse astus kohe ma selle ära kasutasin. Kahjuks ei taha keegi oma nägu näidata ja nii ongi mannekeen peatu nagu ikka.

Selline seis siis jaanuari keskpaigas. Tundub, et harrastan edaspidigi mingit unelev-nihelevat eluviisi kuigi peaks tegema nagu hull, sest enamus plaanitust on tegemata ja aed juba nagu kutsub. Et siis nagu jääbki tegemata või ? Aga suurt lund ka enam ei taha. Kaua on seda oodatud ja kui õigel ajal ei tulnud siis taeva jäägugi.