...millele ei oska mõistlikku nime anda ega ära seletada miks sedasi. Kohe kuidagi ei edene mitte miski. Ainus asi, mida ma isuga teha tahaks oleks asjade lõplik paika panek. Aga see ei juhtu enne kui Ülo on lõpetanud seinte puhastamise (pole enam väga palju jäänud). Siis saab ka ülejäänud raamatud ülevalt alla ja riiulisse. Ja eriti ei juhtu see enne kui Ülo on kapi eestuppa valmis ehitanud (pole veel isegi alustanud ). Olen küürinud põhjalikult kööki ja üleval koristame roborockiga (edaspidi robot Robi) võidu. Aga see ei ole ju mina. Ma ei teagi. Esiteks jäi vist aiatööde kvantum sügisel lahjaks tänu sundlõpetamisele. Tavaliselt nahistan ikka seni kuni tööd otsas või lõplikult siiber on. Enamasti ikka see viimane. Muidugi võib olla, et seljaopi üldnarkoos pole just hästi ajudele mõjunud. Kui juba spinaalanesteesia pooletoobiseks teeb, mis siis veel üldnarkoosist tahta. Igatahes kui kellelegi mind laivis kohates tundub, et ma olen imelik, siis tõenäoliselt ma olengi, mitte ei tundu.
Ilmad on nii soojad, soojad. Valgust jah antakse jaopärast. Mõnel päeval on enam-vähem, mõnel päeval paistab päikene ja sellisel päeval nagu täna on tavas sedavõrd madalal, et õues tiiru tehes tahaks igaks juhuks käe üleval hoida, et mitte peadpidi pilve kinni jääda.
Eile oli päike ja soe. Sedapuhku jalutasin Sassiga. Hilissügisene valgus on teistmoodi, värvib ja kuldab.
Okaspuud ja rohelised heinamaad koos päikesest värvitud pruuniga annava üsnagi rõõmsa ilme peaaegu novembri keskpaigale.
Sass võttis pirni. Üles neljakäpahüpetega nagu kiirmõmmik ja alla elegantselt oksalt oksale hüpates. Tegi nägusid ja oli muidu lustiline.
Mingil päeval külvasin 2 männiseemet. Kaugelt maalt pärit, liiki ei oska seasi määrata aga kasvukoha naabrite põhjal on lootust, et võib olla midagi, mis meil ka kasvab.
Ja mingil päeval sain toreda seemnepaki Annalt Soomest kellele toodi selliseid seemneid Sitsiiliast. Need külvan kunagi uuel aastal ja igaks juhuks ikka tuppa
Ja seda pole ma vist ka kirjutanud, et loobusime robiiniast. Küll raske südamega aga selle invasiivsus muutus juba hirmuäratavaks. Nüüd on vaja see tore istumise koht (palava südasuve ideaal) teisiti lahendada. Tänu aalujatele on ideed juba idanemas ja küll see ka tuleb. Ega pildi peal suurt vahet näegi aga hea lehine katus esimese vihma kaitseks on tegelikult puudu.
robiiniaga
robiiniata
Õisigi veel on. Juba vähe aga natuke krüsanteemi ja astreid. Kaks hullu roosi. ´Mozart `ja ´Tommelise ` ja muidugi emajuur ´Little Pink `. Hilja ärkab aga siis ka õitseb. Hoolimata olnud miinustest ja esimestest lumedest. Kui vähegi valgust, püüab õisigi lahti hoida.
Vaatamata endale antud korraldusele uut näputööd enne mitte alustada kui freestyle valmis on, ma siiski olen kergelt libastunud. Puhtjuhuslikult ostsin kera tumepunast trikotaažpaela. No lihtsalt, et Ülo kunagi toodud suured konksud ära katsetada. Ideed ei olnud. Kui leidsime oma lõputu varanduse hulgast 4 tooli, mis istumiseks täitsa mõnusad aga välimuselt koledad, samas verandale täitsa vajalikud tuli mõte teha neile katted. Seega VAJADUSPÕHINE näputöö. Ühest kerast ( või rullist vms) loomulikult oleks väheks jäänud. Lasin tuua mingi uiu ajel tumesinise lisaks. Neid kahte koos vaadates oli selge, et vaja läheb halli. Paraku selleks ajaks hakkasid paelarullid poes otsa saama. Ülo tõi küll halli aga väga tumeda. Lisaks oli see veel laiem ka. Siis meenus, et just sai kaltsukotti üks mu äravajunud türkiissinine särk. Tegin keraks. Kui see ka juba lisatud sai tundus, et midagi võiks veel olla. Meenus veel rohkem kulunud oranž särk, mida ära polnud raatsinud visata. Tegin keraks. Selleks ajaks oli mu värvikirg juba lõkkele löönud. Täna hommikul tegin keraks ühe Ülo tuttuue aga liiga rohelise särgi, mida ta nagunii kunagi kandma ei hakka. Nüüd mõtlen kust helehelli saada. (pean Ülo särke kriitilise pilguga uurima, tal ongi neid liiga palju) Milline on lõpuks tulemus pole mul veel aimugi. See on hiljem näha.
Ja üleeile nõrkesin ja tellisin natuke lõnga ja niiti. Ikka puhtalt VAJADUSEPÕHISELT. Jõulud juba ukse ees ja paari kingi idee saadeti suure palumise peale kusagilt pähe. Veel peaks midagi jõudma valmis sehkendada küll. Valdavalt sokki aga natuke muud ka.
Kui nõrkemistest rääkida, siis üsna nõrgaks osutus mu vastupanu Aiasõbra sügisbronnile. Oeh, ma ütlen. Et ma ka ei suuda ega õpi. Aga õige pea on Kadripäev ja jõulutuuledki juba puhuvad. Kaugel see kevad enam on ja...
Tundub, et elu hakkab üldiselt ikkagi lõpuks jälle paika loksuma.
