...on üle elatud torm...

...millist pole ammu olnud. Meil läks võrreldes paljude teistega ikka väga hästi. Mingeid olulisi kahjustusi ei olnud ja elekter tuli ka vähem kui ööpäevaga tagasi. 

29. oktoober - esimene lumi

Tänaseks on muidugi see sulanud ja eks oleks nagu vara olnud jääda ka.

Tegime ära olulise otsuse. Robiinia või meie, valisime muidugi viimase ja nädalavahetusel läheb saagimiseks. Muidugi on kahju aga see metslane hõivaks aia kui meist ei oleks nt üks hooaeg eriti tegijat. Lapsed üritavad kasvada 30 ja + meetrit emataimest. Me jääme selles võitluses lihtsalt alla ja kasutame seega alatut võtet.

Tavaliselt ma viskan oma lullamullad FB keskkonda aga seekord panen ka siia ühe vemmelga ( = vemmalvärsi sugemetega luuletus), meeldetuletuseks ja märgiks, et issanda loomaaed on põnev ja lustakas keskkond kus juhtub mõndagi 😜


mina ise ainsana

olen ilus tark ja tean

kuidas asja ajada

midapidi oleks hea

ainuõige on mis teen

parandan maailma

minu tarkus nõnda peen

et lollil pole silma

saada aru mina vaid

lunastan ka lollid

päästn ära ilmamaid

hävitan ka kollid

ainuke mis muret teeb

keegi vist ei mõista

selle peale mida teen

mitte üks ei hõiska

miks mu nalju peenemaid

ei võeta vastu soojalt

oh valgusta neid tagamaid

mu üliaju looja

...on olnud sellised ilmad, et ...

... jääb vaid ühineda Tsiili hinnanguga ok-toober, sest tõesti nii ok pole ammu olnud. Ja see toredus vajab lisajäädvustust, et mõne teise aasta oktoobris kui kurvaks kisub meenutada või tulla välja võitjana mistahes sügiseteemalisest vaidlusest 😉

Ainuke, mis minu aednikuhinge kriibib on see, et selliste ilmadega oleks ma normaalolukorras aia nii läikima jõudnud lüüa kui ei kunagi varem Aga mina olen korpusega säästurežiimil ja õpin lihtsalt olema. See on uskumatult raske aga võimalik. 

22. oktoober istutasin viimased kaugelt ja kaua tulnud taimed. Esialgse plaani kohaselt kavatsesin need istutada pottidesse ja panna kasvukasse aga viimasel hetkel mõtlesin ümber ja panin peenrasse nagu teisedki julged inimesed. Kammleht, püsiksannikas, soolillilk ja mõned toredused veel. 

Ega siin pikalt midagi pajatada polegi. Oluline fakt, et 25. oktoobril oli päeval +16 C tuleb küll kirja panna ja kuigi  kohe homseks saav tänane päev oli tuuline ja vahelduva udu- ja seenevihmaga oli temperatuur ometi +12 C. Ülo ei raatsinud enne pimedat tuppa laekuda. Mina nii vapper ei olnud. Pildid. Üks tõestamaks, et oktoobri lõpus võivad õitseda peale astrite, krüsanteemide ja rooside ka padjandfloksid, merikann, liivatee ja nelgid. Natuke astriõisi ja need, mis mu meeleoluga kuidagi hästi on haakunud ning jäävad meenutama seda ilusat ja sooja oktoobrit, mis mulle on natukene õpetanud kuidas olla ilma pidevalt nihelemiseta. Kuidas lihtsalt olla. 

´Gelbe Dagmar Hastrup `

madal asrter´Peter Paan `

Ja nimetud

juba veidi väsinud kaunis aster ´Barr`s Pink `

Lõpuks siiski õitsema jõudnud 

südajalehine ´Ideal `

ja kanarbikulehine

Marjadepuna ja lehekulda

harilik valgepöök on just seda kollast värvi mis mulle meeldib

sootamm sai ka värvid kätte

Lihtsalt hetked, mis rõõmu teinud

kilpleht hakkab ka lõpuks väsima

On taas kellakeeramise koht. Miks ei võiks me rahulikult suveajas püsida. Enama valguse nimel. 

ahjaa. Sain oma taimetabelid exeldatud. Selline tore taksonite number nagu 3330 tuli ette. Kas ei oleks aeg hakata vähenemise suunas liikuma. Oleks ilmselt küll. Jõudu mulle selleks 😋

Ja kuigi lubatakse ilma jahenemist ja talve lähenemist olgem optimistid. Alati võib minna veel külmemaks ja pimedamaks ja hullemaks 🙀

...hakkab suurest puhkamisest ...

...tekkima ei viitsi stress😀 Kohe enam midagi ei viitsi nagu eriti teha. Mitu päeva veeretan sedagi kirjutamist siia ja sinna, et kas ikka või üldse mitte. Muudest tegemistest pole mitu kuud kirjutanud, võiks ju juba. Mõtlen välja uut kodumasinat, et veel vähem viitsida ( no kodutööde aja saab ikka millekski mõistlikumaks kulutada). Aknapesu jaoks on robotid. Ma ise veel praegu ei saa. Oleks söögitegemise robotid ka olemas, siis võiks juba öelda, et elu on lill ja kevadest sügiseni üldse mitte lillepeenrast välja tulla, sest robotite nuppe oskavad mehed palju paremini vajutada. Pilte pole ka eriti enam teha viitsinud. Täna ikka ühe tegin ja paar päeva tagasi ka natuke. Nende peal saab nüüd liugu lasta. Käsitöö plõksu pole veel käinud. Pintsli klõpsu ka mitte. Veranda vitraaži idee mõlgub esialgu vaid juuksejuurte all. No lugemise klõpsu ka veel pole kuigi raamatuid juba servast sirvin, sest esimene pakike väärt lugemisvara juba sõprade poolt kokku pandud ja kohale toodud. Exseli tabelid täidan. Issand kui tüütu see on ja kas seda ikka on vaja. Mõneti näeb muidugi sellest väga kenasti kes kuna tulnud, kuhu saanud ja sama ka lahkunute kohta. Aga see tegemine, võeh. Võimlen, pea tund kulub ära. Jalutan, aelen aiapinkidel aga panen ka juba aasta karbis valmis seisnud silte puudele põõsastele. Kahjuks sai vahepeal sildi materjal otsa ja silte on vaid mingile osale aga nüüd on materjali taas laekunud ja kevadeks saab ehk ka uusi silte (neilt peab eemaldama ebasobivad kleepsud ja kirjad ja see on sügavalt talvine töö).

Kui ma kuulen ja loen üle kalli kodumaa laotunud aednike ilmaettekandeid, tuleb mul paratmatult tunne, et jumalad on ekstra minu kiusamiseks (aiatöö võimetu nagu ma praegu olen) Taga talu kohal hoidnud suurepäras ilma. Oktoobris on olnud 1 öökülm kus õhus oli -2 C ja ei enam. Seegi oli esimese nädalavahetuse laupäev. Vihma on sadanud küll. Täitsa toredaid vihmahooge on olnud. Aga ei sugugi iga päev. Tore kuiv ja suisa soe (öösiti +10 max) ja no täna oli nüüd küll see vananaiste suvi. Jope tuli seljast visata isegi mittemillegi tegemiseks. Kuldsed ilmad. Jalutada ja Meerit kitkuda muidugi suurepärane.

Selgub, et olen viitsinud ikka rohkem kui ühe pildi teha 😊 Seekord tuleb pildirida hoopis tänasest ajaloo poole. 13. ja 12. oktoober on ka jäädvustet.

Villane lodjapuu on üks uskumatult kena, tore ja pehme tegelane. lehti tahaks alati silitada. Õitseb kenasti, viljad on alguses ilusad punased ja siis hakkavad mustaks minema vähehaaval ja sügisel on silmailu missugune.

villane lodjapuu Viburnum lantana

Kask, mis tundus nii pildistamisväärne oma kollases ja täitsa tihedas leherüüs. Sinitaevas ka

Üks emajuure idu, mis Pärnu laadalt lätlaste käest mitu aastat tagasi ostet. No ei lähe õitsema. Iga sügis oota nagu hingeõnnistust.

emajuur Gentiana ´Little Pink `

13. oktoober kui päikene käis vahelduvvooluga ja alati kui klõpsu tegin juhtus just vooluvahe olema 😉

Sammal, mis kasvab õiges kohas on alati teretulnud. Parkettide mustrid tulevad hoopis paremini esile.

Tagaaiast tagapool luusides leidsin toredaid seeneringe. Pilt pole küll suurem asi. Pärast leidsin neid veel aga ei viitsinud enam.

Kahju, et lehed juba läinud.

Koehne pihlaka viljad Sorbus koehneana

Meeri on kohutav marjamaiasmokk. Arooniapõõsal on juba oksad püsti kuigi ma kartsin, et seda enam ei juhtu. Sedavõrd olid laiali vajunud. Nüüd on lemmikud viirpuu mammud. Kuidas ta ennast lõhkumata sealt astelde vahelt neid kätte saab, seda mina ei mõista.

palju erinevaid lehti

üks ütleb siberi ja teine korea, igatahes mingi madal ja vastu maad krüsanteem see on

12. oktoober. Oli jälle päikesepäev.

Mu mustikad on väikesed, õnneks ikka nii punased.

Üks tammetneiu tantsib tuules ja ootab kosilast. Pikka ja sihvakat. Ise on ta punane tamm ´Aurea `ja meheks võtab vaid ´Aurea Fastigiata `

Quercus rubra ´Aurea `

ruljas helmikpööris Heuchera cylindrica on ka peale õitsemist äge

´Korean Beauty ` on küll valdavalt õitsenud aga kas ka seemned valmis küpsetab ? hoian Anna pärast neil valvsalt silma peal

pisike võsundpihlakas Sorbus reticulata on ütlemata nunnu

roomav kirsipuu Prunus pumila var. depressa on ka igal ajal päris äge aga selle kasvukiirus !!!! ma juba lausa mõtlen, et...

tiivulise kikkapuu Euonymus alatus vastu on sügisel kellelgi raske saada

mu lemmik siberi kontpuu Cornus sibirica, ikka see kunagi ühe lillekimbu seest jäänud ja juurutatud

Üks okasnumpsik kah. ´Ophir `on juba talvekarva läinud

aga rohkem ei viitsi . Taga talus on igatahes vananaiste suvi. Olgu mujal kuidas on.

...unistas üks...

...et nii kui koju jõuab ja vihma ei saja, siis viib tubli aedleja kõpla jalutama koos Meeri, Sassi ja fotokaga. Ja mitte ainult ei jaluta kõblast vaid ka aktiveerib selle. Aga eile udutas ja seenetas ja õhtul sain kätte selle hooaja viimased sibulikud. 

Liiliasibulaid 5 nime ja kaks needusvaba Mount Everesti lauku, mis Tsiil lahkelt annetas.  G. Grants suudab toota eriti priskeid sibulaid. 

OT rühma sibulad ongi suuremad aga no, et sellised. Õun on üle keskmise suurusega.

Aga vihma sadas. Ja mitte natuke.

vihm sai äkilisewlt otsa ja näitas päikestki. Tuul oli piisavalt tugev, et maa kiirelt tahedamaks muuta. Sass jalutama ei tulnud (öösel hulkus õues), pesi une pealt nägu ja põõnas edasi. 

 Meeri oli küll platsis aga ta näeb praegu välja nagu aidast leitud vana kasukas, sest otsustas karva vahetama hakata. 

Ega talle see pildistamine eriti meeltmööda ei näi olevat. Nokkisin seda kasukat küll aga ega palju paremaks ei saanud. Järgmine pilt sai siis kasukat varjav.

Korralikud sügisvärvid on erksad isegi vihmaga ja poolpimedas. 

Rääkimata siis kergest päikesest.

See kõige eredam on Dodong. Ma ei tea kas suur osa sellest on ka järgmisel aastal elus. Praegu on nagu lootust aga need jänksi kahjustused olid ikka päris suured. Ellu jääb aga hakkab jälle väikesest peale.

Ma kohe kuidagi ei suuda seda kilplehte pildireast välja jätta. Läheb aina uhkemaks ja see pole kunagi nii kaua kestnud

Kui varjukas on roogitud näeb turbapeenra punaseid

Paar vähemlevinud enelat on ka kenasti enelapunase sügisvärviga

tihe enelas Spiraea densiflora 

Thunbergi enelas Spirea thunbergii

Seente poolest oli meil sel aastal täielik ikaldus aga pakukesed annavad veel ühe saagi nagu ma lootsingi. 

Ja siis sai jaks otsa. Ei mingit kõblast enam. Hiilisin silmad häbi täis tuppa ja võtsin vaikselt horisontaali. Aa, enne võtsin kaasa ämbrikese liivaga, et ometi kord külvata seemned, mis mulle kaugelt Ameerikamaal reisilt kingiks toodi.

üks ots on pliiats ja teine seemnetoru

Ma lõplikult ei ole veel unistusest midagi aias ära teha loobunud aga püüan niipalju tark tüdruk olla, et hambad ristis, ohkides ja puhkides ennast rikkuma ei hakka. Mingi taimekogus on kusagil veel ringlemas aga kas need ka lõpuks Eestisse jõuavad ja kui, siis kas elusana ja novembris saab veel külvata Tii antud seemneid, mis on üldiselt segaste ja toredate pealkirjadega pakikesteks. Kõige rohkem meeldib mulle pakike millel kirjas Rootsist ei tea mis.

Sellised lood siis praegu.