...hakkab üha enam porisev kõneviis võimust võtma, ...

...sest kas siis tõesti peab iga päev vihma sadama. Üks kuiv päev nädalas on kevadiste kiirete aiatööde jaoks ikka häbemata vähe või kuidas ? Jah, täna ei saja aga mis vahet seal on kui udu ei haju isegi vaatamata tuulele ja eilse äikesevihma, muidu vihma ja uduvihma märg on kõik alles. lausa vesimärg on. isegi kärusangad on tilkades. Fui. Sellise ilmaga ei taha isegi luuasõitu tegema hakata. Mida sa ikka lendad kui märjad seelikusabad laperdavad vastu jalgu ja ina on jääs.

Loen sügisese aedniku ulmelugu sellest, mida kevadine aednik kõik ümber istutab ja korda sätib. Mida ? ei saa isegi peenraid lõpuni talvejäänustest puhtaks teha, sest parem on mitte talluda maad mudaks. 

Mõned järeldused olen ka teinud. Näiteks okaspuude kaitsmiseks kevadise kõrbemise vastu aitab täiesti raagus lehtpuu varjust. Et meie üks vanadest vahtratest tagaaias pidi kahjuks kujudeks saama oma halva seene pärast, siis sel aastal on näha ilud diagonaaljoon, milles okaspuud, mis varem pole kunagi kahjustunud on vähem või rohkem pihta saanud. 

Teine järeldus on see, et ma enam oma aeda ei halda. Mõned asjad on mitu aastat kadunud ja kellegi küsimise peale selgub, et ei ole kadunud vaid on lihtsalt nimekirjadest väljas aga peenras täitsa olemas (üks jürilill), lausa õitsema minema või õitsemas (ebamäärase nime ja päritoluga kannike, kollaseõieline). Ühe olulise õitsemise magasin lihtsalt maha (udupeen püvilill) ja paari õitsejaga on nibin-nabin. viimane hetk oli märgata.Näiteks:

äärispriimula Primula marginata ´White ` nagu silt ütles. Ei ole küll nii väga ja päris white aga avatud õis on vist piisavalt white

Koerahammastest õitseb mul nagu ikka uhkelt siberi koerahammas Erythronium sibiricum ´Belõi Klõk `, kasvb muuseas täispäikeses, tavalises meie aiale omases raskes savikas peenramullas. Tesed koerahambad varjukas näitavad küll 1-2 õit aga koralikku õitsemist ei tule.

´Belõi Klõk `

Et jorisemises põhjalik olla, siis tuleb lisada, et peale toreda nulu on täiesti kõrbenud ka kaukaasia nulg. Seda pole varem juhtunud, esimesena mainitu oli roosa ka üleeelmisel aastal Järeldus. Kui rohttaimedega võib ka piiripealsetega mängida, piinad kiratsemise või hääbumise pärast pole nii suured, siis puittaimed on selleks minu jaoks liiga austusväärsed, et näha neid nagu praetud räimi aias seisma. Muidugi, uued võrsed hakkavad jälle kasvama ja puukeste ülemine osa on varsti jälle ilus, pole see ikka mingi lohutus. nagu seegi, et ehk kunagi kasvavad need sellisesse kõrgusesse, et kevadised lumi ja päike enam kahjustama ei küüni. tulevad sellised mingi maani laasunud tüvega puud. 

Positiivsema poole pealt ka. Sel aastal kõvasti kannatada saanud nelkidest on vähemalt nendel, millega ma juba kohtunud olen mingi osa siiski elus ja päris kaduma need ei lähe. Kõik püvililled, mis tulema peavad tulevad. . 

Selaginell (määramata) on korralik.

Ahjaa, kuidagimoodi sain maha 3 uut liiliat. ogoroodinakastid on külvatud. madal hernes, porgand, nuikapsas, naeris. tahaks istutada kasvuhoones ootavad juba saabunud taimed. Äkki pealelõunal õnnestub.

Sõbra seemnekülvist on esimesed 4 liiki juba pikeeritud. Varsti tuleb järgmiste kord. 

Rohkem ei tulegi midagi äkilist meelde. Natuke pilte ka.

lõokannuste vabalasteaed

ilus roosa, seemik

kattelehine lõokannus Corydalis bracteata

väga nooruke C. schanginii oivaline lõokannus

Kohe kindlasti ei saa mööda vaadata kevadmagunatest Sanguinaria canadensis . Esimesena lööb keebihõlmad lahti ja tupeerib soengu

´Multiplex `

Avastasin ühel noorel sinililleseemikul identiteedikriisi

Üldiselt hakkab siiski sinilillede aeg ümber saama ja algab ülaste aeg. võsa- ja kollane ülane on täisilus. Sortidest on ikka esimene ´Taavi `

´Taavi `on tore, madal ja kompaktne. Hetkel väga värske ja valge. Lõpuks ilus lilla.

Kui enamus priimulaid alles asutavad, siis valgeõieline hambuliselehine, mis kasvab kõige varjulisemas kohas  aias üldse, arvas, et on viimane aeg.

Primula denticulata

Kõige esimene karukell, mis eile õie avas.

Pulsatilla ´Rote Klocke `

Päris puittaimedeta ka nüüd kuidagi ei saa ju. 

konksmänd Pinus mugo ssp uncinata ´Silver Candles ` pole oma nime asjata saanud

Aga põrgusse see vesine aprill. Loodame, et mais tuleb nädalasse juba kaks kuiva ilma. Peaaegu oleks unustanud. Pääsuke on kohal, kägu ja ööbikut poleveel kuulnud. 

Head lendu neile, kel luuad olemas ja korras 😻

...mission impossible...

...elik sinilollikeste piltide (200 ja +) õigesse kausta ajamine. Osa jäigi üle😏 Ma tean küll, et peale igat pildiringi tuleks kohe see tegu ära teha aga enamasti ei klapi see muude tegevustega ja nii need pildid kogunevad. Aga sinililled on muutliku meelega ja nii tuleb paras ports pilte, mida enam kindlalt paika panna ei julge. Mingi selguse ma siiski sain. laias laastus kui nii võib öelda. Tegemist on tulikalistega sinilille perekonnast 😛

Transilvaanlastega on lihtne. Kolm neid ju vaid on ja segi omavahel ega ka harilikuga ei aja. Leht viiehõlmaline, õis suurem ja varajasem kui harilikul. Loomulikult Transilvaaniast pärit. Hübridiseerub hariliku sinilillega ja kokku tuleb keskmine sinilill Hepatica x media. Et mul peaaegu kõik sinililled enamvähem ühel platsil, siis jään ootama uusi põnevaid põlvkondi.

Transilvaania sinilill Hepatica transsilvanica.

Täiesti teadmata põhjustel puudub mul põhiliik. Olemas on valge- ja roosaõieline vorm ja üks sort.

´Alba `

´Rosea `

´Blue Jewel ` ja see on ikka ilus küll

Seega ei midagi põnevat ega segast. Harilik sinilill Hepatica nobilis aga on tõesti suur segadusetekitaja oma lõputute variatsioonidega. Hakkan juba kahtlema, et kas kahte sarnast üleüldse olemas on.

Kolmehõlmalise lehega, kolme kõrglehega, (5)6-7 (ka enama) tupplehega, mis erinevates toonides sinised, roosad või valged (puhasvalged ja kõikvõimalike varjunditega valged), lillad. Googel pakub piisavalt infot täpsete kirjelduste ja andmetega ja ma ei hakka neid ümber kirjutama. Küll tekitasid minus huvi rahvapärased nimetused. Mina pole oma elus sinilille teise nimega nimetatuna kuulnud. Ju pole õigesse kanti sattunud. Aga valik on päris suur ja täitsa huvitav oleks teada, kas keegi on ka mõnda rahvapärast nime kuulnu või lausa kasutanud. Külmalill, sinelill, jürilill, metsamirt, lumelill, lumekannike, lumekelluke, külmaelane, külmaölane, surmalill. 

Kunagi aastaid tagasi tekkis meile esimene sinilollike. Oli väga vales kohas minu jaoks (praegu on see täpselt see koht kus eamus sinililli kasvab, sest sinna tekkis jälle iseenesest ja kui ma juba teadlkult sinilille istutasin, siis tundus see ainuõige koht olemag) ja viisin teise sarapuude alla, mis peaks ju igati hää ja meeldiv paik olema. Aga lilleke arvab teisiti. Istub seal ikka samasugusena ja on kõige tagasihoidlikum meie sinililledest üldse.

Selline kahvatu ja natuke nagu äbarik. Kolin ta ilmselt teiste juurde.

Järgmisena tuli meie aeda sõbra lodumetsast paar isendit salaja koos metspipraga. Ühel neist oli aastaid identiteedikriis. Ühes puhmas olid erineva tooniga sinised ja erineva tupplehtede arvuga õied (5-12). tundub, et ka see puhmik hakkab selgusele jõudma, sest kaks viimast aastat näevad õied välja ühtviisi

sellised siis ja mul on tema üle väga hää meel

Siis jõudsid aeda esimesed roosad ja sealtpeale hakkas tasapisi huvitavamaks minema.  

nimetan neid peaaegu neoonroosadeks

Sellest konkreetsest roosast satsist on juba tulnud uusi ja oma siniselt naabrilt on ka midagi saadud, sest üks uueke tundub olema eriliselt põnevat lillakassinsit värvi. Tõenäoliselt oleks neid rohkemgi aga pisikesed seemikud on esimesel aastal nii nõrgalt maa küljes kinni, et olen neid just kevadiste koristamiste käigus kindlasti palju hukka saatnud. paar viimast kevadet olen aga täpistööd teinud ja hakkavad ka tulemused tulema. Ka nendega, mis on pidama jäänud peab olema väga ettevaatlik, sest sageli pole neil enam kevadeks lehti või saavad need ikkagi ära koristatud ja siis kui suuremad puhmad on täisõites või juba väsimas tekivad järsku uued õied. Esialgu pisemad ja hädisemad ja sellevõrra märkamatumad. Nii, et parem kui sinililleplatsis väga ei tammu sel ajal. 

Aga jäin tegelikult roosade juurde. Üks üsna sama roosa oli Ülle annetuses ja ka Anni eelmisel aastal tekitatud sinililleringis on sarnane. Pisut mahedam siiski.

Ja täna nägin eemalt, et on õitsema läinud üks veel mahedam variant aga ma ei pildistanud kohe ja pärast padukat enam päikest ei olnud ja õied lahti ei läinud. 

Küll on Anni eelmise aasta leidude seas üks teistmoodi roosa.

Kuigi nime poolest punane, läheb minu jaoks sort ´Rubra Plena ` ikkagi roosade kirja. No ei ole ju punane !

Puhasvalged sinililled on nii Ülle annetusest kui Anni leidudest. Ka SS-lt ostetud ´Tamsa `. See oli mul juba maha kantud kui mitte ellujääja aga sel aastal on õied täitsa olemas. Kidurad ja pisikesed aga järgmiseks kevadeks on seis kindlasti juba märksa parem

Päris mitu varianti on valged mingi õrna varjundiga

peaaegu, et valge aga õrna roosa varjundiga Ülle sinilillemaalt

Anni sinililleringis on ka mitmeid erinevate nüanssidega. Kõigist variantidest mul ei õnnestunudki lõpuks nii head pilti saada, et sellega siin vehkida. Eks uuel kevadel uuesti, paremini ja targemini.

Ka Muhedikupappa eelmise aasta kingitus läheb sellesse ritta

kaks on roosaka varjundiga ja üks sinakama varjundiga

sinakam lähemalt

üks helelilla varjundiga kui seda enam varjundiga valgete hulka arvata võibki, peakski ehk väga helelillaks nimetama

On ka paa tõelislt lillat eksemplari. kasutan meelega lihtsalt lillat, siis on kõigil enam-vähem üks arusaamine värvist. Peenema nimetamise peale tekivad kiiresti lahkarvamused.

Olen saanud juba kolm aastat nautida

nimetan Ülle sirelilillaks, on siiski pisut sügavam (taga näha) värv

sarnane tuli ka Anni leidudega

kaks lillat on ka Futumetsa leidude seas

peenras oli see kindlasti sinilill aga kui ma pilti vaata (eriti lehte taustal) siis meenub mulle miskipärast hoopis ülane. Ega nad ometi omavahel ? Teisalt poleks see vist ka võimatu kui Wiki väitel võiks fülogeneetiliste uuringute põhjal olla Hepatica nobilis hoopis Anemone hepatica😲

Järgmisel pildidl on 5 Futumetsa ja 1 Ülle sinililleõit (nii lillakaid kui siniseid) Lihtsalt, et näidata-pole kahte ühesugust, olgugi, et metsas kõik sinised ja sarnased tunduvad. Silmad lahti armsad kaasaedlejad. Võib leida väga huvitavat. Erinev toon, erinev tupplehtede värv ja kuju, erinev õiete suurus.

Siniste seast paistab silma Helle leid. Tõsi, see sinine on ehk ka kerge lillaka maiguga aga väga hele ja suur õis ning kompaktne puhmik (on vist kolmas aasta minu juures) paistavad teiste seast silma. Omapäraks ka kitsad ja pikad tupplehed.

Veel siniseid Anni sinililleringist ja juba varem kasvanuist.

kas lugeda helesiniseks (lillaks) või valkjaks sinaka varjundiga 😕

Paneme siis täpi ka peale. 

´Plena ` või ka `Flora Plena ` ???, igatahes oleks nüüd vaja ka valget täidisõielist.

Midagi väga põrutavat mul siiski ei ole. Väga palju sarnaseid leide on mu aianduslikel sõpradel teistelgi ja põnevamaid veel. Näiteks Aivar Saatmannil oli mitu väga kaunist pilti näidata. Ma ei hakanudki kokku lugema variatsioonide arvu. Miski pole veel ju nii kindel, paljud siiski alles esimest aastat. Üldiselt tunduvad siiski kõik leitud oma esialgset värvi säilitavat. Samas kergesti hübridiseeruva liigina võib aedleja suureks rõõmuks tekitada igasuguseid uusi variante. Ja kindlasti leiavad need ka uusi kasvukohti, sest sipelgaid nende seemnete levitamiseks meil jagub. Ja mul ei oleks selle vastu kohe absoluutselt mitte midagi. ka võtan endiselt vastu kõik minu sõpradele põnevana tunduvad sinililletutsud, sest ruumi mul veel on. Sinilillepalavik vajab ravi.

Muidugi vaatan minagi süljenire suunurgas jaapani sinililli H. nobilis var asiatica väljamaistes kataloogides. Mõned panevad lausa vappuma aga seda teevad ka hinnad. siiski, ükskord kui mu aeda enam eriti midagi ei mahu, ma mõne odavama ja lihtsama tahan ära proovida. Hoolimata sellest, et ma pole kuulnud eriti positiivsetest tulemustest nende kasvatamisel. Optimistina mõtlen ikka, et aga äkki😍Ootame ja vaatame. Muidugi võib ka nii olla, et ehteestlaslike introvertidena istub iga puhmik oma mätta otsas ja hoiab kiivalt oma eripära.

kui lumi ära sulas

metsa veeres palju sinilolli

kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle

tänulikult selle eest suud sa andsid mulle

Andres Ehin

...sai üks püksitegu valmis

Oligi juba venima jäänud. Minul polnud tegelikult kiiret  aga Ülo muutus murelikuks. Tavaliselt on tal sügavalt ükskõik kas ma koon või heegeldan, mida ma parasjagu punun või kaua ma seda teen. Ei teagi, mis tal seekord viga oli 😕 aga vahepeal sai lõng otsa ja pidin juurde tellima ja no otse loomulikult hakkas mingil hetkel kevad ka ju sisse pressima.
Kui ma eelmiseks suveks tegin endale suvised lühikesed aiatööpüksid, siis sel aastal võtsin ette pikad ja peenemad, nö jalutuspüksid 😊 Kergelt nahkhiirene fileeheegeldus. Lõng stretš.

Ja nüüd on selline imelik tunne, et tahaks kuduma hakata, sest koos puudu jäänud lõngaga tellisin ühe udunummi talvise lõnga ka. ma kohe ei teagi, mida sellisest isust arvata vastu suve. Äkki suudan kuidagi vastu panna.

...on üsna roheliseks läinud

Roheline on murumätas ja sama roheline on oras viljapõllul. Võsad on rohekas halos. Ilmad on nagu hai hambad. Kord +17 ja siis jälle vaid +2 aga öösiti erilist külma pole esinenud. Redis oli väljas kolmandal päeval peale külvi aga nüüd muneb. Tavaliselt on mul need kohad kuhu tomatitaimed istutada juba paljaks söödud. Sel aastal peab vist redisetaimi niisama välja viskama. Kuldnokki on meitel meeletult. Peale pesakastide on asustatud ka maja tuulekastid. Vähemalt 1 pesa igasse ilmakaarde.

enne kui aruannet kirjutama hakkan info Tistoule, copipaste SS-i 2008. aasta müügikataloogist.

  Galanthus 'Suur Tilk' (Sulev Savisaar, 2005), lumikelluke ‘Suur Tilk’. 1990. aastal sain Penza oblasti Kuznetski linna kollektsionäärilt Vassili Filjakinilt postipakiga laialehise lumikellukese (G. latifolius) sibulaid, mis osutusid  valedeks. Laia kurrulise lehe järgi otsustades on tegemist kurrulise lumikellukese (G. plicatus) sordiga või hübriidiga. Õis on üllatavalt suur ja meenutab suurt veetilka, sest isegi kuuma päikeselise ilmaga ei taha ta oma sisemisi peaaegu üleni rohelisi õielehti näidata. Sordinime andsin sellele kaunile ja omapärasele variandile 2005. aastal. 120 EEK

Kevadel tuleb neid maa seest nii palju, et raske on järjel püsida. Kui tahaks kõiki uusi õitsejaid pildiga esitleda, peaksin iga päev siisekande tegema aga sellist aega ja jaksu kevade kui hirmus kiire pole kusagilt võtta. Teen siis pistelisis valikuid sellest, mis tundub oluline või on endale eriti armas vaadata. 

Aga enne kui taimedeni jõuan pean veel pisut targutama. Kollase üle. Olen päris palju kuulnud, et kollast ei osata aeda panna või ei meeldi see sootuks. Räpinakoolis rääkis üks õppejõud, et kollane sobiks hoopis Vahemeremaadesse ja sugugi mitte Eestimaale. Samas pole ma kuulnud kedagi kurtmas, et õitsvad rapsi- või võililleväljad kellelgi ei meeldiks. Eriti rapsipõllud, sest tundub nagu paistaks päikene ka siis kui ilm on pilves. Minul kollasega probleeme ei ole. Kollane on päikesevärv ja paistab kenasti kaugele ning teeb olemise rõõmsamaks. Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis ega südasuvel peale siin.seal tiksuva võilille ei tulegi midagi meelde. kevadel jah, paiselehed, kullerkupud, nurmenukud, muud kollased priimulad, adoonised, lumekupud, krookused, nartsissid, tulbid ja suve teisel poolel hakkavad päikesesilmad, heleeniumid, päevaliiliad. Mis nende vahele jääb kohe ei oskagi öelda, neiusilmad, mis veel ?  Muidugi on see absoluutselt individuaalne ja ma ei pajatakski sel teemal kui mu köögiaknasse ei helendaks isegi läbi vihma kaks kollast kribalatutsu. Nendest need mõtted.

Tasapisi hakkab silm vaatama ka muud peale varakevadiste sibulike. 

Juba päris tükk aega on õitsenud jaapani nõiapuu Hamamelis japonica. Nõiapuud on lihtsalt nii lahedad oma narmastega, mida õiteks nimetatakse 😊 Ja õitseb kaua. ja õitseb kindlalt igal aastal. Virgiinia nõiapuu on hilissügisene ja sama kindel. Olen ikka sorte ka igatsenud aga pole pihta saanud. Ju siis nii suur see igatsus ka pole. Küll aga sai sel kevadel selgeks, et hariliku näsiniine valgeõieline vorm on lausa eluküsimus. Jah, harilik näsiniin ka õitseb. 

Ja õitseb ka korea forsüütia Forsythia ovata. Forsüütiavaimustus on mul nii noor, et sordid on veel väikesed. isegi kui mõni neist kusagil peaks õit näitama võib see vabalt märkamata jääda.

Turbapeenras rõõmustavad eerikad. Tiilt enam-vähem pistikutena saadud on juba ilusad puhmikud. Neil nimesid ei ole (pole muidugi küsinud ka)

üks Tii tumeroosadest

Tii heleroosal on tore roheline manus ka kaisus 😛

Sügisel tõin Lätist 3 tükki juurde. sort ´Myreton Ruby ` on kauikesti sarnane Tii tumeroosaga. 

Lätlaste Atlase on aga tore punaseõieline

´Springwood White `  on toreda kollakasrohelise lehega

Okaspuud on ikka sügisest suveni eriti hästi presenteeritud. Eriti väiksekesed. Muu mudru ei varja ega midagi. Aga pildistamise aeg tuleb siis kui neil värsked võrsed on. 

Siiski üks jäi fotoka ette. Sel on praegu nii tore värv.

korea nulg Abies koreana ´Pancake `

Hulk varakevadidi on juba väsinud või koguni ära õitsenud, amuuri adoonis, krookused, lumikellukesed. Lumekupud on veel täitsa ilusad. Hetkel on sillade ja kirgaslillede aeg. Ka lõokannus õitseb veel. Esimesed tulbid hakkavad õisi näitama aga kanakoole minul isegi ei mõtle veel.

Neustrujeva tulp Tulipa neustruevae

Lõokannused hakkava juba tasapisi maha käima. nendega on mul lood segased. Kunagi oli päris mitu liiki ja sortegi rohkem kui praegu. Mõni on kuidagi kadunud ja mõned kadusid oskamatu jagamise tõttu. Ei tundnud nende mullaalust elu hästi. Aga on palju toredat isekülvi ja ristumist. Mõni sort hakkab ka taastuma.

hariliku lõokannuse sort ´Evening Shade ` Corydalis solida näiteks

hariliku lõokannuse Gothenburgi rühma esindaja hakkas põhipeenras igasuguses variandis roosasid tootma aga ise on see kolinud hoopis teise peenrasse, sellest segadusest kaugemale

ja on seal ilmselt koostöös põhiliigiga loonud sellise kaunitari

ja peale roosade on segadikus veel ka lillakaid ja sinakaid, mis erinevad liigist

haruline lõokannus C. paczoskii peaks ka õige asi olema aga pead enam ei anna

Nii ongi neid lõpuks päris kena hulk ja veel ka mõned hilisemad liigid. Olgu neil paljunemine kerge. Minu poolest võiks kevadel peenrad neid täis olla ja muru takkatraavi. 

buhhaara silla Scilla puschkinoides on ühe õievarre juurde kasvatanud, oh seda rõemu😊

Paar päeva tagasi üllatas mind esimene püvilill.

kuldne püvilill Fritillaria aurea

Sellest, et mu vanad võrkiirised peale ümbertõstmist vaikivad olen juba kirjutanud. Kahel on paar kõrt tulnud. need jäävad küll ellu aga ülejäänud vaikivad endiselt. Mind on küll lohutatud, et see ei pea veel tingimata fataalne olema aga ma siiski kardan, et on. uuematest on nüüdseks kõik vist juba ennast näitamas. Ma ei ole ka sugugi kindel, et neile meie aia muld üleüldse sobilik on. Aga need meeldivad mulle väga ja ju neid siis ka juurde tuuakse. Mingiks ajaks ikka rõõmu on.Hetkeseisuga siis 

´Cantab ` kahjuks algusest peale natuke hädine ja õisi hõredalt

´Clariette ` kätub tunduvalt paremini

Anni tõi ´Harmony `

´Pauline `on tegelikult palju tumedam, peenras peaaegu mustjas ja väga ägedat värvi

´White Caucasus `

Ühed minu suured lemmikud on kirgaslilled, eriti hiid-kirgaslilled Chionodoxa luciliae Gigantea rühm = C. gigantea. Ja mul on nii hea meel, et Tiilt saadud sibulapeotäis on tõesti täitsa siniste õitega kui 1 valge nende keskel välja arvata

´Alba `

´Lilacina `

Forbesi kirgaslill C. forbesii ´Kloostrimetsa `, milline värv

Aga aitab neist kirgaslilledest. Sel aastal on mul lootust jälle üle mitme aja näha rohkem koerahammaste õisi. Vahepeal kasvatati ainult lehti. Esimene nagu alati on

siberi koerahammas Erythronium sibiricum ´Belõi Klõk `

Peale sibulike hakkavad tasapisi ka muud tuustid tulema. Aga natuke peab ju oma uut aiaabilist ka näitama. On teine täitsa asjalik ja ninapidi siin-seal juures. Toimuvad ka äkksööstud üle minu või minu alt kui ma parasjagu käpuli olen. Edev on ta ka. Milleks tema inimene pildistab mingeid varsi kui tal on olemas selline võrratu kass nagu Sass. Karv roheka helgiga, vurrud ja kulmud valged, sokikesed ka. Tagumised pealegi trippidega ja manisk võtab vahel südame kuju. Saba pikem kui teistel. Tõepoolest, milleks ? 

Appike, peaaegu oleksin unustanud sellise toreduse nagu ameerika haisuvõhk. Miks selline nimi, ei haise ju ? Siberi haisuvõhk kasvatab siiani lehti aga eks ükskord temagi.

Symplocarpus foetidus

Tasapisi hakkavad priimulad asutama. Tagaaias on üks tegelane, mis alati kuidagi salamahti ja teistest varem õitseb

varretu ilmselt

Ja igal kevadel leian ma maadja litterheina juba täisõites. On selline kribal, aga väga ilus.

Thlaspy stylosum

Ometi hakkavad ka minu nõmmkannid tulema. 

punane nõmmkann Androsace carnea

balkani nõmmkann A. hedreantha

kevadik Draba ramosissima, üks neist kollastest, mis köögiaknasse säravad

Paar uut kivirikku ka.

Elisabeti kivirik Saxifraga x elizabethae, ostes oli potis selline nimi aga ma ei lei Googlist sellist 😕 Oskab keegi aidata ?

Elisabeti kivirik S. x elizabethae ´Regina ´

Üks peenem lumeroos kannatas ka juba natuke pildistamist

peaks olema ´Pretty Ellen Pink `

aga peale suure rõõmu on kevadel ikka ka seda, mis kurvaks teeb. Paljud okaspuud on kõrvetada saanud. enamasti õnneks siiski kergelt. Ka igihaljad rodod on veidi kannatanud. Aga päris kurvaks tegi avastus, et minu liiliaplats on totaalselt väikest oblikat täis kasvanud

Veetsin terve eilse päeva seda rookides aga samas on teada, et see on väga raske kui mitte lootusetu sellest lahti saada. Mõlgutan mõtteid mulla happesuse (liighappesuse indikaatortaim) muutmise suunas aga samas ei taha liiliad ka aluselist. Tuleb teha ettevaatlikult katseid.

Et aga jutu lõpp nüüd sedasi kurvameelne ei oleks siis üks tõesti igihaljas sõnajalg, selles mõttes, et ei olegi nagu talvehaljas kõigest.

soomus-raunjalg Asplenium ceterach

Ja lubadus, et järgmine jutt tuleb sinilollikestest 😍