...pakiti kokku jõulupuu...

...ikka seesama roosa. Ma oleks küll seda meeleldi nautima jäänudki aga terve mõistus ütles, et kui ma tahan ka järgmisel jõulul rõõmu tunda, siis kuusk karpi ja kapi otsa. 
Tänasega kukkus jaanuar pooleks. Eile oli taliharjapäev ja keegi müstiline olevus pidanuks talve selgroo murdma aga nagu Tistou kirjutas, sel aastal pole selgroogu mida murda, sest talv on nagu selgrootu limukas. Õigust räägib. Ka selles on tal õigus, et hambaid võib see elukas veel näidata. Üldse on aiainimeste elu kogu aeg rasket muret täis ja mis seal imestada kui viis põlisvaenlast talv, kevad, suvi, sügis ja kehtiv riigikord kiusavad. 
Ilmad on seega sellised nagu need on. Raske madal taevas, vihm, valdavalt küll udukas ja tugevad tuuled tormidega vaheldumisi. Üksikud päikesehetked tunduvad kui õnnistus. Esimest korda elus tunnen minagi, et on kuidagi pimedavõitu. Kas ongi eriliselt pime või hakkavad ealised imepärasused tundma andma.
Jaanuari esimesed päevad kadusid kusagile ära. Esimene ülestähendus ilmast on 04.01.2020 (nii tore aastanumber, et kohe tore kirja panna)
Hetkeline lörtsisadu ja sellel järgnev päike pani kõik sillerdama aga õiget pilti sellest kahjuks ei saanud (no kui ikka ei viitsi õue minna ei saagi saada). Aga oli ilmatuma ilus. 

järgmisel hommikul 05.01 oli lausa -0,8 C ja selle aasta vingeim lumeseis.

Edasi läks jälle nii nagu ennegi, iiri talv ja plusskraadid. Aedlevad sõbrad teevad juba kevadtöid. isegi mina olen korra natuke aias krabistanud ja oma paikapandud reeglit, et talvel puhkavad nii aed kui aednik rikkunud. Aga üsna võimatu on vastu panna kui väljas näib nii kevadine ja mitte ainult ei näi vaid ongi. 
Üks miinuskraadides päev on veel olnud. 11.01. hommikul oli lausa -3,3 C pakast. Udu oli ka ja võinuks tulla härmatisepäev aga oh ei. Vahtrapuus natuke oli

See saatuslik päev kus ma aias krabistasin oli 13. 01, sest no tõesti...


...kui see ei näe kevade moodi välja, siis mismoodi veel !

Sellisel aastaajal nagu SÜGVEL teevad aiainimesed igasuguseid kahtlaseid tellimis. Liitusin minagi sujuvalt kahega. Oleks normaalne põhjamaine talv ei kipuks piiripealseid ja kahtlaseid tellima aga praegu ongi nii imelik ilm, et ainult kahtlaseid asju saabki tellida. No mõni ikka neis nimekirjades ei ole kahtlane. Ülo naeris südamest kui neist tellimistest kuulis ja ütles, et me oleme lollepolk. Eks tal õigus on.
Selline siis ilmajutt. 

Aga vahepeal on kass Sass kassiluugi käppa saanud. Eelistab ikka akent aga vajadusel saab hakkama. vanad isegi veel ei tea, et selline imeasi on olemas.

No ja lõpuks sain valmis oma freestyles rüü nimetusega Kukekannuse peenar. Sellise asja tegemiseks peab heegeldamine ikka palju rohkem käpas olema, et asjast ikka asja ka saaks. Aga tegemise protsess oli väga tore. Pusimiseks läks konstruktsioonilise vea silumisega. Kummikanaleid tegin nii ja nasuguseid aga ei sobinud see ega teine. Lõpuks ühel ööl tuli idee nööpidega mängida ja siis läks lõpp juba ludinal. Ja nööpidega mängisin ka südamest. Kui juba siis juba. Ka pesemise protsess jättis selle rüü ühte tükki ja nii kui esimene mannekeeniks sobiv inime sisse astus kohe ma selle ära kasutasin. Kahjuks ei taha keegi oma nägu näidata ja nii ongi mannekeen peatu nagu ikka.

Selline seis siis jaanuari keskpaigas. Tundub, et harrastan edaspidigi mingit unelev-nihelevat eluviisi kuigi peaks tegema nagu hull, sest enamus plaanitust on tegemata ja aed juba nagu kutsub. Et siis nagu jääbki tegemata või ? Aga suurt lund ka enam ei taha. Kaua on seda oodatud ja kui õigel ajal ei tulnud siis taeva jäägugi.

...pandi püsti jõulupuu...

...aga sellest hiljem. 
Mitu aega on viimasest kirjatükist möödas. Kuhugi on kadunud novembri teine pool ja suur hulk detsembritki. Üldse galopeerib aeg sellise kiirusega, et jooksva aasta number ei jõua veel kinnistudagi kui juba uus käes on. 
November ei erinenud oluliselt oktoobrist. Ilma poolest ma mõtlen. Tõsi, Kadri viskas külmaks aga see oligi ootuspärane. Kauaks seda ei jagunud. 
Sain esimese eriti varajase jõulukingi. Annilt. Väga südantsoojendav põdraluust ja nikerdustega heegelnõel priskema materjali punumiseks. Üliarmas.

Detsembri esimesed päevad tõid pisut lundki. Kohe ilusam sai. 3. detsember esines ka härmatist.Meie juures siiski väga vähe ja kadus kiiresti. Kerge lumekiht kutsus kohe pildistama. Lumi on meie mail ju haruldaseks muutunud.

2. detsember









Edasi taas iiriroheline ja detsembri kohta soe. 8. ja 9. detsember oli ilm lausa kevade hõnguline. Millegipärast muutusid aedlejatest sõbrad pisut imelikuks. Eks minagi. Kohe mõtted tulid pähe. 

vist oli see 10. detsembri kandis kui veel õige pisut lund näidati. Järgnevad kolm okasnumpsikut paistavad välja ka iirirohelisel taustal.
mägimänd Pinus mugo ´Ophir `
mägi-ebaküpress Chamaecyparis pisifera  ´Filifera Nana `
harilik elupuu Thuja occidentalis ´Golden Tuffet ` üks ägedamaid elupuu sortide seas. Näeb aastaringselt välja nagu oleks surnud või kohe hakkaks. 

Võtmesõna detsembris on tuul. Valdavalt tugev või väga tugev. Palju on olnud ka madalat taevast ja vihma. Nõrka aga visa ja kestvat. Ei saa öelda, et päikest pole paistnud. On juhtunud küll.
18. detsember õhtul tõuseb tuul tormikd. Siiski seekord ei ole tormituuled nii rajud kui eelmine kord. 
Max temp oli päeval +8 C

Ja nüüd jõulupuust. Need, kes raskelt traditsioonides kinni või muidu nõrganärvilised võiksid selle lõigu vahele jätta. Meie ise oleme kohutavalt rahul ja lausa armunud. Üldiselt on kuusk meie majas haruldus. Pole nagu ruumi olnud piisavalt. Sel aastal aga juba on. Elusa kuuse aeglaselt surema toomine ei meeldi meile kummalegi aga kui juba tehiskuusk, siis ikka täiega. Roosa muutus kinnisideeks aga ega seda leida lihtne ei olnud.
Puukoi avaldas küll arvamust, et järgmisel aastal võiksime samahästi kumminaise lakke tõmmata ja ära ehtida. Iseenesest intrigeeriv idee aga meie jääme ilmselt nüüd tükiks ajaks oma roosa nunnu juurde. Pealegi ei tarvitse peale jõulu kuni jaanini okkaid koristada ja KASSIDELE ei paku meie nunnu absoluutselt mingit huvi.
Eriti ilus on see pimedas. Tõeline valgusteraapiline objekt. Esimestel öödel käisin lihtsalt vaatamas ja hinge rõõmustamas. Öösel ei paista remondijärg ka kätte. Aga küllap seegi kord otsa saab. Umbes nii 60. eluaastaks näiteks.


Advendi edenedes tekib öösse asju

Novembri viimastel päevadel jõudis kohale teadmine, et aeg on hakata väikevorme punuma nagu lubatud. Esimeseks said Muhedikupapale sünnipäevaks poolsõrmikud. (Oli see vast tore pidu konjaabeni, sõprade ja naljaga). Et need olid mu esimesed, siis täpselt sellised need ka välja nägid.  Kahed randmesoojendajad tulid ka.

Edasi läks lahti tõeline JÕULUILUTILULILU (oi, mis tore sõna) tootmine. Et ikka kõigile jaguks.
Seda nänni sai ikka terve kuhi. Viimaseks üritasin ühte delfiinikujulist järjehoidjat aga välja tuli mingi haugi ja varani ristsugutis. No ei õnnestu alati.

Tasapisi hakkabki pühadeks kiskuma. Kokkulepped külalistega ja külastusteks. Salmilugemise koht nagu ikka mu armsa õe juures. Tegin salmi ka, sest lapsukesed aina kasvavad ja saavad targemaks ning enam kõigi eest salme lugeda ei taha. Kui kellegi on salmi vaja võib julgelt laenata.

jõuluvanal mure must
puudub jõulurõõm ja lust
kogu hingest tema püüab
metsas põllul jõulu hüüab
aga jõulutunnet pole
olukord on üsna tobe
kus vaid asub hädalist
võib kohata ka abilist
jõuluvana kullapai
on memmel ahjus jõulusai
ja piparkoogi rivi pikk
nii lausus sõber päkapikk
ja kui ka küünal tule saab
ning pakitud on sinu saan
sa kihutad ja tunned taas
et sinu sees on jõulumaa

Sedasi ei jää vähemalt häbisse.

täna (21.12) käisid Anni ja Lagle piparkooke küpsetamas ja tegid meilegi mõned ilusaks. Lagle tegi meile majakese ka. Sees on suvi ja väljas on talv. Imeline.

Täna 22. 12 algas siis ka talv. Lund ei ole ega tule. Õues +6 C. paljudel õitsevad juba sinililled. Meil õnneks mitte. Üldse ei ole mingeid anomaaliaid ringi jalutades täheldanud. 

Kui võtta kokku aasta 2019 siis võib öelda, et see oligi nagu aasta 2019. Ei midagi erilist, äkilist ega põrutavat. Mida uuelt aastalt soovida peale tavapärase rikkuse, õnne ja tervise. Ehk seda, et lõpeks helmeveeretamine. Et inimesed oleksid lahked ja head. Et arukus võidaks. Et kõigil läheks paremini. 

Väike aastalõpu lulla ka.

kõik see mis läks on läinud
las jäädagi
uued lubadused unelmad soovid
toob uus
läheb seegi ja paljud järgmised
saades nootideks
meie mälestuste muusikalis
me elu loos


See lugu ongi juba liiga pikaks veninud. Talv on käes, kohe tuleb Jõul. Peale seda võib kuni aasta lõppemiseni rihmad lõdvaks lasta ja vaikselt uude libiseda.
HÄID SAABUVAID PÜHI, UHKET AASTAVAHETUST JA LOOMULIKULT ILUSAT UUT !
                                                                          
                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                     

...jätkub selline imelik tilla-tölla seisund...

...millele ei oska mõistlikku nime anda ega ära seletada miks sedasi. Kohe kuidagi ei edene mitte miski. Ainus asi, mida ma isuga teha tahaks oleks asjade lõplik paika panek. Aga see ei juhtu enne kui Ülo on lõpetanud seinte puhastamise (pole enam väga palju jäänud). Siis saab ka ülejäänud raamatud ülevalt alla ja riiulisse. Ja eriti ei juhtu see enne kui Ülo on kapi eestuppa valmis ehitanud (pole veel isegi alustanud ). Olen küürinud põhjalikult kööki ja üleval koristame roborockiga (edaspidi robot Robi) võidu. Aga see ei ole ju mina. Ma ei teagi. Esiteks jäi vist aiatööde kvantum sügisel lahjaks tänu sundlõpetamisele. Tavaliselt nahistan ikka seni kuni tööd otsas või lõplikult siiber on. Enamasti ikka see viimane. Muidugi võib olla, et seljaopi üldnarkoos pole just hästi ajudele mõjunud. Kui juba spinaalanesteesia pooletoobiseks teeb, mis siis veel üldnarkoosist tahta. Igatahes kui kellelegi mind laivis kohates tundub, et ma olen imelik, siis tõenäoliselt ma olengi, mitte ei tundu. 
Ilmad on nii soojad, soojad. Valgust jah antakse jaopärast. Mõnel päeval on enam-vähem, mõnel päeval paistab päikene ja sellisel päeval nagu täna on tavas sedavõrd madalal, et õues tiiru tehes tahaks igaks juhuks käe üleval hoida, et mitte peadpidi pilve kinni jääda. 

Eile oli päike ja soe. Sedapuhku jalutasin Sassiga. Hilissügisene valgus on teistmoodi, värvib ja kuldab.

Okaspuud ja rohelised heinamaad koos päikesest värvitud pruuniga annava üsnagi rõõmsa ilme peaaegu novembri keskpaigale.

Sass võttis pirni. Üles neljakäpahüpetega nagu kiirmõmmik ja alla elegantselt oksalt oksale hüpates. Tegi nägusid ja oli muidu lustiline.

Mingil päeval külvasin 2 männiseemet. Kaugelt maalt pärit, liiki ei oska seasi määrata aga kasvukoha naabrite põhjal on lootust, et võib olla midagi, mis meil ka kasvab. 
Ja mingil päeval sain toreda seemnepaki Annalt Soomest kellele toodi selliseid seemneid Sitsiiliast. Need külvan kunagi uuel aastal ja igaks juhuks ikka tuppa

Ja seda pole ma vist ka kirjutanud, et loobusime robiiniast. Küll raske südamega aga selle invasiivsus muutus juba hirmuäratavaks. Nüüd on vaja see tore istumise koht (palava südasuve ideaal)  teisiti lahendada. Tänu aalujatele on ideed juba idanemas ja küll see ka tuleb.  Ega pildi peal suurt vahet näegi aga hea lehine katus esimese vihma kaitseks on tegelikult puudu.
robiiniaga

robiiniata

Õisigi veel on. Juba vähe aga natuke krüsanteemi ja astreid. Kaks hullu roosi. ´Mozart `ja ´Tommelise ` ja muidugi emajuur ´Little Pink `. Hilja ärkab aga siis ka õitseb. Hoolimata olnud miinustest ja esimestest lumedest. Kui vähegi valgust, püüab õisigi lahti hoida. 

Vaatamata endale antud korraldusele uut näputööd enne mitte alustada kui freestyle valmis on, ma siiski olen kergelt libastunud. Puhtjuhuslikult ostsin kera tumepunast trikotaažpaela. No lihtsalt, et Ülo kunagi toodud suured konksud ära katsetada. Ideed ei olnud. Kui leidsime oma lõputu varanduse hulgast 4 tooli, mis istumiseks täitsa mõnusad aga välimuselt koledad, samas verandale täitsa vajalikud tuli mõte teha neile katted. Seega VAJADUSPÕHINE näputöö.  Ühest kerast ( või rullist vms) loomulikult oleks väheks jäänud. Lasin tuua mingi uiu ajel tumesinise lisaks. Neid kahte koos vaadates oli selge, et vaja läheb halli. Paraku selleks ajaks hakkasid paelarullid poes otsa saama. Ülo tõi küll halli aga väga tumeda. Lisaks oli see veel laiem ka. Siis meenus, et just sai kaltsukotti üks mu äravajunud türkiissinine särk. Tegin keraks. Kui see ka juba lisatud sai tundus, et midagi võiks veel olla. Meenus veel rohkem kulunud oranž särk, mida ära polnud raatsinud visata. Tegin keraks. Selleks ajaks oli mu värvikirg juba lõkkele löönud. Täna hommikul tegin keraks ühe Ülo tuttuue aga liiga rohelise särgi, mida ta nagunii kunagi kandma ei hakka. Nüüd mõtlen kust helehelli saada.  (pean Ülo särke kriitilise pilguga uurima, tal ongi neid liiga palju) Milline on lõpuks tulemus pole mul veel aimugi. See on hiljem näha.

Ja üleeile nõrkesin ja tellisin natuke lõnga ja niiti. Ikka puhtalt VAJADUSEPÕHISELT.  Jõulud juba ukse ees ja paari kingi idee saadeti suure palumise peale kusagilt pähe.  Veel peaks midagi jõudma valmis sehkendada küll.  Valdavalt sokki aga natuke muud ka.

Kui nõrkemistest rääkida, siis üsna nõrgaks osutus mu vastupanu Aiasõbra sügisbronnile. Oeh, ma ütlen. Et ma ka ei suuda ega õpi. Aga õige pea on Kadripäev ja jõulutuuledki juba puhuvad. Kaugel see kevad enam on ja...
Tundub, et elu hakkab üldiselt ikkagi lõpuks jälle paika loksuma.