...on lund sadanud ja ära sulanud ja jälle sadanud...

...ja hetkel on mõnus lumesadu, tuuletu ja paras -4 C. Hingel on hea ja helge, vaim muutub  teotahteliseks. Kui nüüd veel päikest ka antaks. siis kohe teeks midagi 😉Hetkel aga pimedapoolne, ei mingit sära, varje ega elevust.

Mõned aastad tagasi lubasin endale, et vähemalt 3 kuud - detsember, jaanuar ja veebruar on aiavabad. Puhkavad nii aed kui aedleja. Teoorias kõlab see täiesti teostatavana aga praktikas paraku, jah...

Aed muidugi puhkab, vahel isegi kauem kui need 3 kuud. Kuigi talved on muutunud sedavõrd kummalisteks, et välja ei puhka enam aedki. Aiaelanikud on siiski vist parema kohanemisvõimega kui aedleja. Olen siiski peaaegu ära õppinud, et minust mittesõltuvaist asjust ei tasu teha endale mureallikat ja ilm on just see, mille juures pole endal mingit sõnaõigust. Seega vähemalt minust puhkab aed küll.  Selleks, et aedleja saaks ilma aiata need kolmgi kuud, peaks ta ütlema lahti oma sõpruskonnast, katma aknad läbipaistmatu materjaliga ja lülitama välja kõik seadmed, mis võimaldavad tuhnida taimelehekülgedel, tabelites, puukoolides jne. 

Seega kuigi väljakuulutatud puhkus on parasjagu käsil ja poleks nagu mingit õigust aiasjadest kirjutada ega mõelda, on reaalsus siiski hoopis teine. Juba eelmise aasta lõpus hakkasid asjad kirelt käest minema. Täiesti plaaniväliselt kiskus mind kaasa väga emotsionaalne Aiasõbra kuuspakkide broneerimine. Kahjuks on juba praegu kuulda, et need parimad, soovituimad ja kõige elutähtsamad taimelapsed jäävad laekumata. Järgmisena organiseeris suvelilleke seemnete ühistellimise. Ja olgu ta siinkohal veelkord tänatud.

Siinkohal siis aastalguse aalujate peaaegu kohustuslik külvipilt.

Enda seemned külvasin 18. jaanuaril. Täna laekuvad ka sõbra seemned, mida ma külvata lubasin. Mõtlen sellele lubadusele küll raske südamega. Esiteks on üleilmaline trend seemnepakkide sisu kahanemise suunas . Kui on ikka 10-15 peaaegu nähtamatut, tolmjat seemet, siis no on ju tulemus suhteliselt kesine ja kahtlane. pealegi teen ma esmakordselt talikülvi ja pealegi mitte oma tavapärasesse mullasegusse vaid puhtasse Biolani musta mulda. Mõned on sellest üsna kehval arvamusel tänu halbadele kogemustele. Ise olen seda mulda oma segus kasutanud aastaid ja pole olnud probleeme. Seekord aga siis ainult muld, sest minu külvisegus talvitub üks kena keskmist mõõtu kärnkonn. Pole varem ka toas külvanud ja, et kõik on nagunii teisiti kui tavaliselt, siis ei pane ma seekord oma külvikarpe mitte õue sügiskülvide juurde vaid hoopis kasvukasse. Ma lihtsalt ei viitsi lume sisse hakata külvikarpidele urge tegema. eks siis kevadel ole näha, is sellest kõigest tärkab ja sünnib.

Peale selle suutsin ma ennast vaikselt möllida ühe Pottertoni tellimuse külge ja sujuvalt sai kahest kohustuslikust miniatuursest puittaimest juba kolm puittaime ja kaks muud tuusti veel lisaks. Oli ässitajaid 😕 Siis veel Milda Eurobulbi ühistellimus kõigele otsa. Samas avastasin, et keegi on minu nimel (kindlasti see pagana sügisene aednik) broneerinud kevadeks Gardenist liiliasibulaid. No ja kui juba kõik nagunii lappama oli läinud, siis oli täpselt paras koht hakata vaikselt uurima, mida Järvselja plaanib kevadeks. Uskuge mind, nii mõndagi. Kus on siis nüüd see aedleja aiarahu ma tahaks teada. 

Oh, kevad viibi veel ja lase midagi ilusat teha aga neile, kes juba sügelevad ja ootavad, head kevadeootust 😊 Homme on juba veebruar !

...on eluke tasapisi veerenud

Jaanuari kolmas dekaad on kohe käes. Olen siiani mõelnud, kuidas uue pealkirja all edasi minna. Kas üldse minna ja kuhu minna. 

Miks uue pealkirja all. Põhjus lihtne. Peale Haaslava, Võnnu ja Mäksa valla liitmist elame nüüd keset Kastre valda, (tegelikult juba eelmise aasta lõpust aga hea oli aasta ikka vanamoodi lõpetada). Ülo kuulutas rõõmsalt Võnnu kui kirikuküla pealinnaks kuigi valitsus asub Haaslaval. No on vahel nii, et valitsus pealinnas ei asu. 

Vahepeal on ennast ilmutanud väga haruldane aastaaeg, mida vanasti hüüti talveks, Esiti olid ainult miinuskraadid ja härmatis. Isegi kaks poolikut päikesepäeva olid. Paaril viimasel päeval on kena lumevaiba ka maha laotanud. Talv näeb välja selline.

Kass Sass kasvab aga Sassi saba kasvab kiiremini kui Sass ise. Tänane mõõtmine andis pikkuseks 31 cm. Võrdluseks, Kusti saba on 26 cm ja Sissi saba 26-27 cm. Ta niheles ja seepärast väga täpselt mõõta ei saanud. Nagu ikka, on iga järgmine kass täiesti erinev eelmistest. Sass on iseloomuga. Sass teab täpselt mida ta tahab ja teeb. Sassile on rituaalid olulised. Endiselt korrastab ta söögiplatsi aga siiski juba pisut väiksema kirega. Kausse ei paigutata enam nii rangelt sümmeetriliselt. Magamapaneku rituaal aga mitmekesistub. Sass kõnnib sabas ja lööb meeletult nurru aga sülle ei tule ega lase ka võtta. Silitada võib ja põsepanekuks sobime me küll. Siiski võib Sass ka sülle sattuda aga seda vaid siis kui mul on seelik seljas. Nii, et ainult väga salaja. Sass avastas, et kahekesi on hiirt ja kassi palju põnevam mängida. Oma mänguhiire(d) toob ta jalgade juurde või ka klaviratuurile ja siis peab seda viskama. Mida kaugemale, seda parem. Samal ajal tuleb kinni hoida nii klaverist kui printerist. Sass on meie töövari ja Kusti magamissvari. Kustiga on ta üldse suur sõber. Ta oleks sõber ka Meeriga kui viimane kasse ei kardaks. Või oleks vähemalt Meeri sabaga sõber, sest sellega saaks ju lausa kiikuda.

                                   Sass on Kusti magamisvari.

Sassil on eelmises elus olnud midagi pistmist Vahemeremaadega. Miks muidu armataks üks kass oliive, aedube ja datleid. Viigimarjad ja viinamarjad on veel proovimata. Kodumaine porgand, kaalikas ja kapsas täidavad Sassi ümmargused silmad põlgusega. No tsitruselised tekitavad siiski  õudust täis silmadega tagasihüppamise reaktsiooni. Aga seda ilmselt kõigil loomadel. 

Ise olen peamiselt lugenud ja üks suurem heegelprojekt ka on käsil. Tegelikult peaks ennast kokku võtma ja kiiremini liigutama hakkama, sest kaugel see kevad enam. Õele lubasin valge laudlina heegeldada ja valged niidikerad trambivad juba jalgu. Mõned lauamõtted on ka. Loodan, et need vaid mõteteks ei jää ja ma tegudeni ka jõuan. 

Aiast kirjutan ikka ka kui seal jälle elu käima läheb aga võib ju juhtuda, et ka varem 😊