...on veebruar otsa saamas

 See ole lühike kuu ka 😉 Põhitegevus on ikka olnud lugemine. Stefan Klein oli selle kuu avastus. Toredad piire laiendavad raamatud. Unenäod ja Aeg. Neid jagub veel ka märtsi. Eks igasugune muu tegevus on sellevõrra soiku jäänud. 

Õde soovis ümmargust heegeldatud lina. Peale pikka otsimist jäin juba kunagi ammu läbiheegeldatud lina juurde. Kindel värk. Häda aga selles, et tellisin millegipärast liiga vähe heegelniiti ja hetkel ei pakuta ka seda valget enam. suurem oleks olnud palju ilusam. Lõpetasin lina serva selliselt, et kui valget juurde saab tellida, siis võin iga hetk jätkata.

Ühe laua võõpasin ka. ei ole vist see kollase koera aasta loomingulisem möödunud punasest kukest. Ei tule seda tunnet, et vohhhh, nüüd panen 

Eks igal on vaba nimevalik. Mulle tundub, et see võiks olla nt kõrbevõidukäik.

Sass kass vist ikka ka kasvab.Ei saa ju aru kui iga päev ninapidi koos olla. Peaks teine olema arvestuslikult lõvi tähtkujust aga vahel on tunne, et hoopis koristaja neitsi. Isegi oma mänguasjad korraldatakse kusagile ühte kohta. Tõsi viimasel ajal kipub see minu padi olema. Jumalad olgu tänatud, et meil elus hiiri ei leidu ! Ilmselt oleks Sass see kass, kes oma saagi kallite inimestega heal meelel jagaks. Ja eile varahommikul tuli Sass pooleks tunniks vabatahtlikult sülle. Sellest, et ta Meerit tagumisest jalast hammastega kinni hoidis, ikka mängimise eesmärgil, pole ma vist ka veel kirjutanud 😊 Kas ma olen juba suurem küsib Sass ?

...algas kollase koera aasta...

...ja algas ilusa härmatiseilmaga. Päikest meile ikkagi ei anta. Kusagilt pilvehämust võib seda vaid aimata. Peab vist D-vitamiini annust suurendama.  Leevikesi antakse.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada vaid hoopis sellisest toredast perekonnast nagu linnupiim Orinthogalum. Olen tõesti paras veidrik. Alles nüüd kui õues ja aias on mõnda aega sündsad talveilmad, hakkavad minu mõtted taimede ja aia poole liikuma. Miks linnupiimad ? Olen juba mitu suve endale lubanud, et talvel võtan ennast kokku ja kirjutan mõnedest perekondadest, mille liigid alustavad kevadel ja lõpetavad suve teisel poolel. Või siis neist taimedest, milledel on miljon sorti ja õitsemise ajal ei jõua ei neist pilte ega ammugi veel juttu postitada. On muidugi täiesti võimalik, et sel talvel jääbki linnupiimapere ainsaks aga ma püüan anda endast parima ja veel midagi jõuda. Lubadusi siiski anda ei julge.

Enamus inimesi reageerib linnupiima nimetamisele üheselt. See ju jube umbrohi. Nojah. Sarik-linnupiim O. umbellatum on nobedam paljunema aga umbrohuks pole see siiski muutunud. See on majaga päranduseks saadud (usun, et tegu ikka on sarik-linnupiimaga) ja laieneb parasjagu mõnusalt. Vahel ma osa roogin servadest ära, et liiga kaugele ei jalutaks. Aga probleemne pole see liik mitte. Eks sõltub muidugi ka aia ja peenarde suurusest.

Aga vaat kuidas õitseb

Eelmisel kevadel harvendasin ja jagasin teist pisut, sest siin oleks sel potentsiaali pinda katta veel küllaga

Varjukasse on tulnud koos mingi teise sibulikuga ilmselt ka sama liik. Ega ma pead ei anna, tundub kuidagi võimsam ja kõrgem olema aga see võib kasvukohast sõltuda. Kui keegi selles mingi teise liigi ära tunneb, siis paluks lahkesti teada anda.

Dekoratiivne ka nuppudes. siiski tuleb see kolida päikese kätte, sest päikest vajavad linnupiimad küll. Varjus jäävadki õied nuppudesse. Pinnase suhtes linnupiimad norivad ei ole. Madalad on mul kivilalaadsetes pisut lahjemates ja kuivemates kasvukohtades ja kõrged tavalises lillepeenra mullas. Muld on meil aias savi-liiv või liiv-savi, pigem see teine ja üsna raske. 

Siinkohal ütlen, et Sulev Savisaare suurepärast teatmeteost Sibullillede Entsüklopeediat ma refereerima ai hakka. Peendetaile saab iga huviline ise lugeda või ka Google käest küsida. Ka SS kataloog on hea allikas, sest seal on ka arhiiv ja saab mõnegi segaduse taas selgeks otsida. 

https://sibullilled.ee/kataloog/et/

Peale nende võibollade kasvab mul veel 12 liiki. Neid liike, mis Eesti oludes hakkama saavad on muidugi rohkem. Ma pole lihtsalt veel jõudnud 😏ja ega ma kõiki ei taha ka, eriti neid, mis on peaaegu äravahetamiseni sarnased. Ma ei hooli ka neist liikidest, mis meil külmaõrnad ja talveks ülesvõtmist vajavad. 

Järjestan oma ülejäänud linnupiimad õitsemise aega silmas pidades. Aprilli lõpus alustab Balansa linnupiim O. balansae. Selle liigi puhul pean küll kurtma liiga aeglase paljunemise üle. Plussisks on varajane õitsemine. Kivilasse sobiv madal liik.

Mai esimesel poolel õitseb samuti madal ja kivilasse sobiv Kotschy linnupiim O. kotschyanum. Selle liigi õied asuvad põhimõtteliselt vastu maad ja kipuvad jääma lehtede varju aga samas on see liik kuidagi nunnu.

Mai teisel poolel on zanzeguri linnupiima O. schmalhauseni kord. ka sellel liigil on õied lehtedes maapinna lähedal aga lehestik hõredam ja õied paremini näha. 

Õige vähe hilisem on ahtalehine linnupiim ( sün. kink-linnupiim) O. collinum ( sün. tenuifolium ) Spitakist. On eelmistest pisut kõrgem ja suureõieline.

Juuni esimesel poolel on longus linnupiima O. nutans kord. Sedapuhku pole tegemist valgeõielise liigiga. Põnev ja dekoratiivne on see küll.

Enam-vähem samasse aega jääb ka mäestik-linnupiima O. oreoides õitsemine. Tegemist taas kivilasse sobiva madalakasvulise liigiga. 

Juunis õitseja on ka kindlalt määramata linnupiima liik Ornithogalum ssp

Juuni lõpus, juuli esimesel poolel õitsevad mul 4 liiki. Narbonni linnupiim O. narbonense mille määramises SS siiski ise ka kindel ei ole ja nii ka oma kataloogis ütleb. No kui kunn ei tea, mis siis veel muudest rääkida. Olgu siis pealegi narbonni, mis tõenäoliselt seda ei ole 😉Millegipärast ei ole mul ainsamatki pilti sellest kuidas see linnupiim täisõies on ?

On keskmine kuni kõrge

Pontose linnupiim O. ponticum ´Sochi ` on 50-60 cm kõrge ja tõeline peenra ehe.

Püramiid-linnupiimast O. püramidale mul ontlikku pilti ei ole. See õitses suvel esmakordselt (2016 ostetud) ja see pilt mis sellest liigist on ei ütle tema kohta veel midagi. Lubatud kõrgus 60-100 cm

Minu tõeline kiiks on pürenee linnupiim O. pyrenaicum. Sel pole sugugi uhkeid ja säravaid valgeid õisi. On hoopis kahvatukollased kribud. Aga selles liigi ilu ja elegants minu jaoks seisnebki. kahjuks ei taha see liik mul sugugi nii edeneda nagu mulle meeldiks. ostsin igaks juhuks paar sibulat juurde ja panin teise peenrasse. Ehk hakkab paremini minema. Pilt pole suurem asi kahjuks.

Kõige viimane õitseja hajastani linnupiim O. schelkownikowi veab peaaegu augustini välja ja on 1m kõrgune peenraehe.

Selline väikene suvemeenutus praegusesse mõnusasse talve. 

...pole nagu midagi erilist juhtunud

...aga, et mitte vaikiva trolli staatust saada, siis pean midagi ikkagi kirja panema. 

Oleme nüüd veidi kauem kui kuu taltsutanud uut kodumasinat. Daikin nimi, põlvkond IV. Õhksoojuspump nimelt. Selle soetamine on olnud üks väga pikk projekt mõttest kuni  selle viimase põlvkonna müüki ilmumiseni ja ülesseadmiseni meie eestoas. See oli Ülo kinnisidee, see põlvkond. Mina ei jaga nagunii matsu päris täiesti ja üleüldse tekkis mul tunne, et majja on kolinud uus persoon. tõeline isiksus, kes suhiseb eestoa seinal ja samas seirab, mis inime teeb, et siis talle mitte sooja õhku peale puhuda. Kahtlane värk, eksole. peale mõnda sellist häiritud päeva jõudis mulle kohale, et vaene agregaat pole milleski süüdi (vist, ega iial ei või kindel olla) vaid, et ma olen viimaste aegadel lugenud sellisel hulgal ulmet ja Prachettit, et reaalsus hakkab kusagile ära vajuma. 

enne ostmist oli meil selge seisukoht, et peale masina ülesseadmist me ei hakka tõmblema. leiame mingi sobiva temperatuuri ja vaatame milline tuleb kuu elektrikulu. Vajadusel kütame kaminat ja oleme täitsa rahulikud. Tegelikkus kujunes alguses siiski hoopis teistsuguseks. Esimene nädal viilis meie närvid täitsa läbi. Pidev temperatuuri muutmine, suuna muutmine, automaatrežiim ja muud valikud. Elektrikulu tabelite ja diagrammide jälgimine. Oeh. siis sai lõpuks sellest jamast villand ja suutsime maha rahuneda. Kasside kurvastuseks on kamina kütmine väga hõredaks jäänud. Temperatuur on majas ööpäevaringselt ühtlane. Ilmad on ka stabiilsed olnud ja nii see pump siis suhiseb. Kuu elektriarve oli tõusnud just nii palju kui me ette kujutasime, et see tõusta võiks. Kusagil poole kuu peal hakkas mind hommikuti vaevama mingi kummaline rahutus. Kui inimene on ikka 20 ja + aastat harjunud, et hommikul tuleb midagi kütma hakata või siis vähemalt mõtlema, et kui palju saaks venitada, et midagi kütma hakata jne. jne. siis selline alatu rutiini lõhkumine nagu ööpäevaringselt püsiv ühtlane temperatuur võib vabalt õrnema hinge endast täiesti välja viia. Praeguseks on kõik üleelamised läbi ja meie eluga rahul. 

Kass  Sass kasvab. Näeb praegu välja nagu üks jäsemete poolest ülekasvanud teismeline. Tahab kasvada kiiremini ja ilmselt sellepärast võtab ta magades eranditult poolamorfse oleku ja keha venitavad asendid. vormi saab vahepeal anumates ja kastides. No tegelikult on tal ka selliseid helgemaid hetki kui kere vormis püsib aga enamasti pole ma neid võimeline jäädvustama, sest nendel hetkedel ta kas lendab või hüppab ja ma pole siiani sellist reaktsioonikiirust suutnud saavutada, et seda ilu jäädvustada. 

Sass on intelligentne. Tema mängud on väga fantaasiarohked ja sooritused keerulised. Nii läbimõeldud mänge pole varem ükski meie kiisu harrastanud. Sass on ka selgeks saanud, et vanakesed on erinevad ja nendega tuleb ka erinevalt käituda. 

Mirjam-Elisabeth elik siisi-Mirri, igapäevaselt Siku on vanatüdrukust range guvernant. Teda võib sabast sikutada ja natuke seljale patsutada ja...Siku sisiseb teravalt ja on kiire käpaga aga ega ta eriti haiget ilmselt ei tee, sest vastasel korral hoiaks Sassik ennast rohkem vaos. Gustav-Adolf elik vanataat Kusti on vana rahu ise. Temaga saab mängida mänge aja mind taga ja mina ajan sind taga, eriti seda viimast, varitsustega. Kusti lakub Sassi pead ja kõrvu ja Sass vastab samaga. Et kusti on suur aga Sassu väike, siis elab ta taadul seljas, et pea ja kõrvadeni ulatuda. Kusti kaisus saab magada. Sass ei karda kedagi ega midagi. Sass saab ka Meeriga ühel diivanil kõrvuti magatud. Ainuke, mis on sassi puhul endiselt välistatud on sülle võtmine. Keerab ennast nagu terasvedru sülest välja. Kaisus magamine oaga muutub aina rohkem ok tegevuseks.

No ja ongi nii, et pole tegelikult mingeid uudiseid peale selle, et taga talus kestab talv. Kõik räägivad mingitest päikesepaistelistest ilmadest aga meil on vaid vahel pilvetagune ja aimatav päike olnud. No sellegipoolest olen rahul. Kui lumi on maas ja kerge külmakraad õues võivad isegi minul taime ja aiamõtted tulema hakata. see iiriroheline vaade mind selles suunas küll ei inspireeri. 

Loodan, et kõigil oli pikk liug ja hästi vahukooresed vastlakuklid.

...jõudis kätte veebruar...

...ja sai valmis oopus Talve värvid, Ise olen väga rahul. Või no peaaegu väga rahul, sest pikkust peaks nats vähemaks võtma. vähemalt sedavõrd rahul, et olin ise nõus selle sees poseerima. Mistost, et kirdetuul kõigutama kippus. See on muidugi täitsa võimalik ja kui pidevalt lumes vedelev saba hakkab mulle tõsiselt närvidele käima, siis küllap ma selle tüütu töö ka ette võtan. 

Lõngad tellisin juba aasta tagasi ja kui maneid sel aastal vaatasin, imestasin ise ka oma valiku üle. Ühel hetkel midagi lõngakotist otsides leidsin veel ka mullust rohelist ja liitsin ka selle sujuvalt projekti. Okaspuude värv ju ka peab olema kui talvest juba jutt käib. Nüüd oleks kena kui natuke talve ka oleks, et sellega kusagile edvistama saaks minna. Ikkagi villane ja seeläbi ka loomulikult väga soe. Eriliseks väärtuseks on muidugi nööbid. Anni ja Lagle tehtud. Mingist hetkest tekkiski juba kahtlus, et kleit tuleb nööpide pärast. No päris nii just ei olnud aga varrukaotsad ja nööbiga kinnis kaelusel on tõesti puhtalt nööpide pärast tekitatud. Saanuks ju ka ilma ja lihtsamalt. Aga nööbid on õudselt nunnud .