...ja täpsemalt Tõru talus Tistou juures. See oli suurepärane punkt augustile.
31.08 Alustasime teekonda pisut enne 12.00 -i. Plaan oli läbida postimaja Tartus ja põigata läbi Elvast, et ühele toredale inimesele luulekogu kätte toimetada. Seejärel Rõngu pagarist külakosti kaasa haarata ja enam-vähem 14.00 kohal olla. Pisut küll hilinesime aga tuli välja, et see sobiski Tistoule.
Hilinemises oli süüdi Rõngu pagariäri. Mina isiklikult polnud sinna ammu sattunud ja nende tohutu tootevalik lükkas mul ikka katuse täiega sõitma. ma lihtsalt ei osanud valikut teha. See on hämmastav kuidas nad suudavad pakkuda sellist sortimenti alates leivast, saiast kuni peente kookideni välja. Ja kõik on kvaliteetne ja maitsev. Mäletan juba lapsepõlvest sügaval nõukaajal, et see oli koht kust kunagi peatumata ei möödutud.
Blogijanime Tistou taga seisab taimede poole tugevalt kaldu hobiaednik Villu Lükk. On väga eriline, ergastav ja vaimustav külastada aeda mille autor armastab igat õit, lehte ja kõrt mis seal kasvab ning oskab seda armastust ka teistega jagada. Sain sellest käigust nii tugeva emotsionaalse laengu, et ei söandanud sellest isegi kohe kirjutama hakata.
Aedu on mitmesuguseid. On proffide poolt viimse libleni sätitud ja kuhu sisse asutakse elama. Ilusad aga tühjad. On tublide ja usinate poolt rajatuid, imeilusaid aga minu jaoks pisut valusaid, sest tean milline vaev ja valu on sellistesse aedadesse pandud ja kus ei julge seepärast ennast õieti liigutadagi. On vanu ja maha käinuid ning värskeid alles rajatavaid. On väga palju erinevaid, ilusamaid ja vähem ilusamaid. Ja on minu aiad. Täpselt parajalt korras, et kusagile vahele ikka vajadusel midagi poetada või istutada. Neid kus igal taimel on lugu või lausa mitu. Neis aedades on näha otsinguid, õnnestumisi ja pettumusi. Ja ennekõike armastust. Aednik räägib neid lugusid ise seejuures noppides vale lehekese õielt või kohendades mõnd varrekest. Sellistel aedadel on juba ajalugu aga palju uusi katsetusi ja armastust veel ees. Täpselt sellisesse aeda me sattusimegi. Sellises aias olen ma õnnelik, rõõmus ja lahti. Aeg liigub omasoodu ja kui lõpuks on külalislahkust juba lausa kuritarvitatud on aeg ometi lahkuda. Lootus valges koju jõuda loomulikult luhtunud aga see pole ju ka mingi mure, sest hing laulab.
Kui kõik on justkui juba liiga hästi on ikka miski käkk ka kusagil varuks. Rääkisime lugusid kus Waze on juhatanud mingil täiesti müstilisel põhjusel jumal ka ei tea kuhu ning tõdenud, et täna juhatas täitsa õigesse suunda kuigi ma olin kogu aeg valvel. Paraku halvasti tehtud kodutöö pärast ei osanud kuni Õisu viidani arvata kas oleme ikka õigel teel. Tagasi sõites nii hästi ei läinud. Kui viit suunas Tartu poole isegi juba keerasime aga siis jäime ikka teejuhti rohkem uskma ja läksime näidatud suunas. Mingil hetkel hakkas tunduma, et nüüd juhib see meid Viljandi tagant ja siis keeras nool ennast ringi ja soovitas tagasi keerata. Ok. Meie keerasime Viljandisse sisse, sest nii palju me mõlemad seda armast linnakest ometi tunneme, et teada milline tänav viib Tartu teele.
Umbes Puhja kandis tuli taevasse suur, suur kuu. Üks põsk juba natuke loppis aga äge ikka.
Tegin ikka pilti ka aga ega see enne meelde ei tulnud kui olime juba kõik läbi käinud ja suukesed ammuli ning kõrvad kikkis nagu jänestel, et kõike kaasa haarata. Kahjuks ei tulnud nii mõnigi pilt välja ja mõnigi eriti oluline koht jäädvustamata. Hinges ja silmas on need ometi. Loomulikult ei jäänud pea ükski nimi mis küsitud meelde. Olen ammu aru saanud, et diktofon päästaks aga ikka pole nii kaugele jõudnud.
Jääb veel lisada, et vihm käis enne meid ja ilm oli suurepärane
