...oli 11. Aalujate kokkutulek...

...ja ma olen siiani kergelt nihkes, sest kui selline pidu tuleb su oma õuele ja kui sul on selline sõber, kes su täitsa priitahtlikult vabastab köögipoolest, siis ongi nii, et oleksid justkui ka ise külas. Ma olen Katrinile südamest ja sügavalt tänulik selle kingituse eest. aga ennast kirun küll, sest võtsin nii vabalt, et unustasin mõndagi keldrisse, mis lauale oli mõeldud ja sealhulgas 2 imehead 2 kg kringlit, mis peamiselt šokolaadist koosnesid. Need meenusid mulle alles siis kui vana kaardivägi ( Muhedikupapa, Tiia ja Tiit ) lõkke ümber kogunema hakkasid. Õnneks saime hommikul panna neist ühe mehele koos kahe arbuusiga.  Aga ikka kõigest järjest.

26.06

Hommik algas operatsiooniga Kemmerling ja siis väikese kohvitamisega. Plaanitud 25 m rohimisest suutsin rohid 5 ja siis tuligi juba kaua oodatud külaline. Natuke vingerdasin aga siis panin fokini ja ämbri peenrasse ja kõigil soovijail oli võimalik laupäeval edasi rohid-kõblata kui miski häirib. Ei häirinud ilmselt kedagi. Siis tuli juba ka Kadri ja me veetsime toreda õhtu. Lõkkeni millegipärast me ei jõudnud aga ilma oli ka hea. 

27.07

Vaatamata pööraselt palavale ilmale (pühapäeval selgus, et võib veel hullem olla 😧) oli see imeline päev. Aalujad ( ja nende saatjad) on lihtsalt nii ilusad, toredad, imelised, suurepärased, rõõmsameelsed jne. inimesed, et neid kohata on alati suur rõõm. No natuke ikka hullud ka oma taimearmastuses ( tegelikult päris palju hullud). 

Üks nurgake taimede vahetamise ja jagamise platsist

 ja teine nurgake (nurgakesi oli ridamisi ja palju)

See oli kõik selline armas Browni liikumine. Päeva mahtus ka Teresa imelise aia külastamine. Ja mu tublid Aalujad said minu aiaga suurepäraselt ise hakkama, sest minu jaoks oli ilm siiski liig, mis liig. Kuna kokkulepped ei lase siia panna pilte kus näod peal siis pilt autodest ja seegi mitte kõige parem aga paremal on paari auto numbrid näha. vaatasin pilte ja üritasin meid kokku lugeda. Sain koos laste ja Katriniga 38, lisaks kiirelt läbi jooksnud ja kahjuks pikemaks mitte jäänud Tulp. Vähemalt nägi ta osade  blogilugejate näod ära. Asi seegi. Ja minu kutsele reageerimine kasvõi korrakski oli väga kena.

Nagu alguses juba kirjutasin lõppes päev vana kaardiväe lõkkeõhtuga jne.jne. jne. 

28.07

Ma kohe hommikul igaks juhuks ei vaadanud kööki, külmikusse, maja nurga taha ega kasvuhoone ette. Kui viimane külalinne oli läinud siis kurvastasime natuke aega ja hakkasime väga vaikselt tegema liigutusi. Ikka selleks, et asjad jälle kõik paika saaksid. Mitte, et oleks mingi pöörane segadus olnud aga väikesed nihked ikka sellise ürituse juures toimuvad. Õhtupoole hakkas üksikuid pilvi päikese ette sattuma ja lõpuks anti ka tuult. See lükkas varjust välja, sest kokku ahnitsetud taimed olid ikka üle vaatamata ja ogoroodinakastid vajasid vett enne kui midagi fataalset juhtub. Taimeparkla oli õnneks peaaegu tühi. Paar väikest segadust ja ei mingeid müstilisi jääke. Kõigest paar kribalat polnud kodu leidnud ja need mahuvad mulle ka ära. Enda saagi juures püherdades (oli see, mis ma ilmselt olin küsinud aga ka seda, mida armsad arvasid, et mul võiks hädasti vaja minna. Õigest arvasid. Mõni hetk elus on ikka nii ilus ja siis tuleb veel mõni hetk, mis on ilusam kui teised. Leidsin potikese sildiga, mille ühel pool oli Made in LLLilleaed ja teisel pool...

...eks lugege ise. Hakka või meeleliigutusest nutma. 

peale taimede sain veel puidumaterjali kunsti tegemiseks, mett ja terve virna toredaid kingitusi ma ei teagi mille eest. 

Olge te kõik tänatud tulemast ja olemast. 

No ja eks see piparmündimäng käib ka selle kõige juurde. Tänud kimpude toojaile. Kõige vingem münt oli Annelil. Kui palavus oli tappev sai toas natuke paremini olla ja siis päästsin külmikust sinna rõngasse keeratud mündivihakesed ning tükeldasin need vette, et ikka veel elus püsiks kuni töötlemiseni. 

Edasi tuli blenderdamine. Münt koos väikese veega, et ikka paraja ligu saaks.

Ja siis selle saadud olluse kurnamine. Ilus roheline on.

Selline läks sügavkülma kuubikuteks ja millegipärast kõlas peas kogu aeg laulurida: " Ma süüa teen, keeb mürgiseen " 😋

Välja nägi see nii.

Ülejäänud läks potti ja sai siirupiks. Kahjuks läks see ilus roheline vahuga minema ja alles jäi midagi väga ebamäärast. aga maitse on igati ok.

Muidugi on nende päevade jooksul ka õisi lahti läinud aga las need jääda edaspidiseks. Ühe lillepildi ikka pean panema. Eks ikka sellepärast, et esimene õitsemine.

´Sweet Surrender `

Olge te kallid kaasblogijad veelkord tänatud kõigi nende suurepäraste hetkede eest mu elus ja paistku teile alati päikene ja sadagu parajalt vihma. Ärgu tabagu teie aedu ei hilised ega varased öökülmad. Kallistan teid, olgugi sedakorda virtuaalselt.