...või no mis ta tuli, ikka ise tõime. Ülo tõi. Tartust Cats Helpi hoiukodust. Poiss. 4-5 kuud, seega mitte enam päris titt aga kass ka veel mitte. Enne seda otsust loobusime unistusest saada Maine Cooni kutsikas. Lihtsalt meie psüühika ei peaks vist vastu kui 1000 euri vabalt õues jookseks. ja ega seda tonni tegelikult poleks ka. Aga et vajadus kassilapse järele tungles juba pidurdamatult meie sees siis hakkasime otsima turvalist kodukiisut. Nagu ikka, mängis rolli juhus, et just selline valik ja sugugi mitte teadvustades, et on musta kassi kuu ja musti ning mustavalgeid kassikesi jagatakse 1 euro eest maksame pisut rohkem. Pealegi otsustasin hakata nende püsiannetajaks. Küll pisiannetajana aga abiks ehk seegi.
No ja siit tema tuleb. Hoiukodu nimi Makkuro(tint, tume jaapani keeles), Makuks hüütu ja meie poolt kohandatuna Max, mis sarnane aga meile suupärasem ja nagu kogemused on näidanud, ka kassile kõrvapärasem kui S sees on. Nüüd on meil jälle 3 kassi nii nagu olema peabki. Vanataat Kusti (16), Sass (5) ja Max sõimerühmast. Oleme õnnelikud, kohtlaselt nagu Aidi väga tabavalt seda seisundit kirjeldas.
Hetkel on olukord segane. Kõigil kolmel on jalad lühikesed ja kõhud pühivad põrandat, eriti kui trehvavad kohtuma. Otsest tüli ega pahandamist pole aga Max viibib meelsamini diivani all. Kui teda sealt kutsuma minna siis mõnikord tuleb aga mõnikord teeb sealsamas vigurit ja kaks lolli vahivad kõhuli põrandal. On väga jutukas loom, aegajalt unustab ennast piiksuma. Nurr on kõva ja muskus väga meeldiv. On hoiukodus ilmselgelt ära hellitatud😊 Inimesi ei karda ja eeldab, et temaga tegeldakse pidevalt. Tegelemine keerab piiksu ka kinni.
Esimesed kiired pildid.
moekas sell!
VastaKustutaOo, lauguga kass. Ilus. :)
VastaKustuta