...pomisen, mai ja rühin aeda...

 ...et luua korda ja veel kord korda. 3 päeva kulus turbapeenra (selline pisike mändide vahel) puhastamisele seal vohama hakanud orasheinast. Neli 75 (või oli see lausa 100) l kärutäit head materjali läks raisku. Nendest niitidest võinuks midagi muljetavaldavat ju punuda😀 See oli nüüd selline töö, mis tuleb hambad ristis teha kuni peenra täieliku uuendamiseni selle vähegi elus hoidmiseks. See ei olnud see meeldiv mediteerimine peenras. 

hiigelelupuu ´Whipcord` (lihtsalt ilus elik okaspuude lummuses) rõõmustas oma terve ja tugev olemisega eelpool kirjeldatud tegevuse juures, eerikad muidugi ka oma õitsemisega aga neist on juba varem juttu olnud. Valge on kahjuks kaduma läinud, vist. Paar väiksemat millegipärast ei õitse.


´Hiiumaa` 16 aastat tagasi oli kolmandiku võrra väiksem, vot see on aeglane kasvutempo, mitte nagu enamasti öeldakse seda 10 cm aastakasvu juures. Nüüd ma juba oskan neid cm vaadata ja kasvukiirusest aru saada aga kui alustasin sai sellega ikka kõvasti puusse pandud ja nii mõnedki toredad okasnummikud elavad üksteisel seljas. 

´Hiiumaa `

Ootan magnoolia imet. Taas kord. Seekord näen siis ikka ära. Aga ma ei suutnud lõpuni kannatada. Tegin pilti kui juba peaaegu oli ja sedapidi, et kõik see häiriv pooleliolev ümbrus ja muu ei rikuks asja ära nagu Ülo pildil paraku näha on. Aga tema pildil on jällegi täisõitsemine näha. Ei saa väita, et see oleks kuidagi eriliselt ilus õitsemine aga see on pisut eksootiline ja põnev. Midagi mida päris igas aias ei ole
Tea oli veendunud, et ma tegelesin terve talve origamiga ja voltisin õisi, et need kevadel puhe riputada😃. Tegelane on hondo magnoolia Magnolia kobus

Eritoonilised hüatsindid. Eelmises postitused mu juba priiskasin idahüatsintidega aga ma armastan neid (olid vanadel aegadel minu sünnalilled) ja panen siia ritta veel eriilmelisi ja järgmiseks aastaks ma PEAN HELESINISE ka saama. Siis on õnn täielikult minu õuel, vähemalt idahüatsintide koha pealt. Sordinimesid pole nende puhul mingit mõtet taga ajada, sest minu meelest on see terves maailmas suht suvaline. Värv on see, mis loeb ja natuke ka õie kuju või õigemini olemus. Mul nagu näha on osad palju õrnema õiega. 
Kadri kingitus kui 2019 külas käis
väike täidisõieline üllatus

HELESININE

Viimased lõokannused. Mõtlesin päris kaua, et mis ma sellega nüüd öelda tahtsin. Lõpuks meenus. Üksainus pilt. Aga ilus.
Corydalis bracteata kattelehine lõokannus, taustaks tõenäoliselt C. paczoskii haruline lõokannus.

Jumaldan kriimulaid. Muidugi ka priimulaid. Aga kriimulad on essad (v.a. minu sünnipäeva sinine 😌 ja  P. marginata ´Alba ` mis kivilas). On ju imenunnud !
variante on muidugi veel 😊

Roosa karukella ime, mis nagu piltidelt näha on juba 2 aastat kestnud aga eelmisest ei tea ma midagi ja nii tunduski see viimane eriti tumeroosa lausa imena keset neid hellalt roosasid. Tõsi ikka iga seemikuga aina roosamaks, sest emataim on vaid aimatavalt kahvaturoosa

Kui mingid blogid varem näitasin oma kivila karukelli siis need on tagaaia asukad. nende kahe objekti vahele jääb veel hulgaliselt eritoonilisi ja erineva õie suurusega. Kõik sai alguse sellest kui õppisin ära milline on karukella seemik. Nüüd peab küll mõtlema edasise osas, kas veel jätta või taas rohima hakata 😏
Haned on ikka suured küll ! Esiti vaatasin aknast, et ülisuur kitsekari aga hulk pani kahtlema. Parim binokkel ( õigem oleks vist kiiker) on fotokas. Ja otse loomulikult oli ulmeliselt suure kitsekarja asemel haneparv. Pilt on kaugelt zoomitud ja kehvakene aga ära näeb. Tiirutasid mitmeid päevi ja toitusid ümberkaudsetel põldudel. Eile (11.059 enam neid polnud ja nende kõva kaagutamist lennul, mis lausa kõrvu riivas 😏

Pikeerin ja panen sibulaid mulda - lillesibulaid muidugi, roosid ka, 17 uut nimet liiliaid, kas ka näod uued, mõned vast ikka, katsetused - AOA ja ONO hübriididega, enamus OT, 1 tiiger, 1 martagon, paar asiaati

Mähitud toredused. kas pleedi mässitud või mitte, kevadmagunad Sanguinaria canadensis on ilusad. Eriti meeldivad mulle liik ja sort ´Star `. ´Multiplex ´on juba nagu natuke liiga 😀 ja on ka häbemata lühikese õitseajaga. Lihtõielised kestavad pikemalt.
liik
´Star `
´Multiplex `

Erislauk. Allium paradoxum var normale. Esmene mu laukude seas ja üks äge tegelane pealegi

Mõni püvilill ka kobistab. palju neid üldse alles on pole veel aimugi. Mõned arglikud varrekesed ikka on. paljud neist õisi näitavad ka ei tea veel. Pole neid nii lähedalt veel uurida jõudnud. Vähemalt elus, asi seegi. Eelmise aasta superkuum põuaperiood tegi nii mõndagi kahju. tundub, et ka püvililled said kannatada. priimulad nagunii. Üsna paljud lillekesed on mahult koomale tõmmanud ja kasvult alamõõdulised ja nii mõnedki on juured sirgu ajanud kahjuks. Harilik loomulikult ikka ei õitse. Mitte ükski neist ja mul pole olnud jaksu neid liigutada ka. ehk sel aastal jõuab
Fritillaria meleagris kirju püvilille valge vorm
kirju püvilill on ääretult hästi pildistamisele alluv lill 😃ja kuigi ka paras umbrohi mulle väga sümpaatne
Fritillaria eduardii Eduardi püvilill
F. pallidiflora kahkjas püvilill

Kolmiklilled, tulemise segane järjekord ja tited. Kui aastaid on olnud esimene suur kolmiklill siis sel aastal edestas küll napilt aga siiski (eriti kui arvestada, et suu on olnud ikka nädal enne teisi või enamgi) Trillium sessile raotu kolmiklill 
Ja sellele järgnes kohe T. kurabayashii valgeõieline rait-kolmiklill (Ss-l kui hübriid)
Ja alles peale neid hakkas ennast tasapisi näitama T, chloropetalum
Kõik ülejäänud tulevad tasapisi järele. Leidsin kolmiklille lapsukese


 aga kuna selles nurgas on koos nii suur, suureõieline kui üks jumal teab mis nimeline trillium, siis ei oska arvata, mis sealt tuleb. peale seda kui olin sellele pisikesele hellalt aia ümber asetanud nägin peenras mingit kahtlast prügi. Hakkasin Googlist uurima millised on kolmiklille tited ja voilaa. Tittesid nagu putru, enamasti on suure kolmiklille ümbruses aga nagu kirjutasin lähestikku on neid kolm liiki


Näpuotsaga uusi sinililli anni metsaradadelt aga mitte ainult. Ka paraja portsu mulle kunsti tegemiseks sobivaid laudu. ja mitte ainult. Selliseid imelisi pindu ka paar tükki

läbi grillimise suitsuvine 😀


Ülaste aeg. Tänasest õitsevad kõik, mis mul on peale õrna ülase.  

´Maret `ja ´Mart`s Blue `
´Lismore Blue ` minu lemmikuim

Probleemid tulevad sealt kust ei oska oodatagi nagu ka pauk luuavarrest. Leidsin maja eest varjukajupist kollase ülase, mis nagu oli ja ei olnud ka. Selline habras ja õrn. kahtlustasin mingi väljamaist peent umbrohtugi lausa. Küsisin tarkadelt ja sain teada, et kollane ülane on vaheperemeheks luuviljaliste leheroostele. palja silmaga ei näinudki seda kribu ülase lehtedel, mis fotol (kvaliteet on kohutav aga ei viitsi paremat pilti teha ka). Nii kui välja saan, eemaldan ja kontrollin tagaaia ülaseid. enamus kollaseid on kaugemal aiast õnneks.


Esimene.
Rhododendron ledebourii Ledebouri rodo


Suhteline eemalolek aiast kahel suvel annab tunda. Päris ära ju need kaks suve ei jäänud aga kui olin kdus olin liiga hädine, et süveneda ja kui olin haiglas, ei töötanud mu pea eriti. Elulisemad korraldused Ülole ja neidki vähem kui vaja. lahked vabatahtlikud rohisid mis suutsid ja hoidsid asja täiesti kontrolli alt väljumast. Aga vaatamata sellel on majataguses peenras naat võimutsema hakanud, kivila oli täiesti üle kasvanud. Mõni väiksem taimeke on jäänud suuremale alla. Mõne hädise võinuks ehk päästa kui kohe oleks avastanud. Eks ma nüüd siis peangi nende tagajärgedega tegelema. Mõneti on isegi põnev, sest kõike maha pandut ei mäleta ja mõneti on kurb, sest seda mis pidanuks olema enam ei ole. Taimede üldisest kidurusest juba kirjutasin. Kui ma lõpuks kõik kahjud kokku loen, siis ilmselt esimest korda ületab kadunukeste arv uute tulijate oma ja seda kõvasti, Aga aed ja elu lähevad edasi, tühjad kohad saab ju taas täta ja see annab võimaluse uusi taimi soetada ja isukalt😋

Appi, mis ´Zombie `teeb. Ma eelmises postituses juba kiitsin seda tulpi. Kiidan edasi. Suurepärane varajane laik pea tühjas peenras. Imestan küll nime üle aga eks nimesid panda igasuguseid. Ei tea ju ka, mis keeles nimi on ja kas üldse tähendab seda, mida mina mõtlen. Aga ega nimi tulpi riku.
´Zombie ` 01.05
ja 07.05. no vaata vallatut, üks õis on maha jäänud 😀

Kitsed on hullult püganud, peale okaspuude ja lehtpuid, põõsaid, eriti rodosid, veel 1 elupuu. avastasin alles laupäeval. Pilt kusagil telefonis aga võin kirjeldada seda kui mürklit. Täitsa suur ja ilus elupuu oli. Ilmselt see nüüd seenekujuliseks jääbki, sest puutumata osa kasvab eest ära kuigi näritud osa võib taastuda ja ka edasi kasvada. Ühtlase kuju saamiseks peaks ilmselt pügama. Sellist kahju just maja ümbruses pole varem tehtud aga eks varem oli meil ka koer. Hakka või uuesti koeraomanikuks.
.

Varsti on mai poole peal, normaalne päeviku pidamine on seiskunud. Olen pannud jooksvalt mõned märklaused ja hea on, sest keegi on arvutist pännu pannud minu blogi jaoks kõrvale tõstetud pildid. Nüüd vähemalt tean, mis plaanis olnud kirja panna 😏

Tänaseks lubati raudselt vihmapüha ja nii ma siis seda vihma ootan. Jonni pärast ei lähe aeda ka. Tegelikult peale kahte tundi varahommikust võitlust südametunnistuse ja liiga tugeva tuule vahel kobisin arvutisse, sest pildimajandus tahab korrastamist ja jupike blogisse ka kirja panemist (huvitav miks ma seda ikka veel teen?) ja üleüldse olen ma neist 10-12 tunnistest aiapäevadest hirmsasti väsinud. Täna puhkan, vähemalt esialgu😀

Laupäeval said kõik külvid tehtud, taimetibud (kasutaimed) istutatud. Redis tuleb mühinal ja oli ka viimane aeg, sest tomatitaimed tahavad varsti asemele tulla. Kuna poolt kurgitaime mulle pole siiani aretatud, sel aastal kurki ei pane. Küll mõni paprika. Kuna Järvseljale minekuks läheb veel ei tea.

Eile sain paki. Süda laulis sees. Aitäh Taivile. Suur, oh ei väga suur aitäh 💖 Selline süda oli kui istutasin.

pisikesed kollane ja valge on kusagile vahele varju jäänud

Roheline halo on võsades korralikuks roheliseks läinud. Varsti oleks vaja niitma hakata. Tahaks esimese ringi enne suurt võililleaega ära teha, siis kui võililled alles nuputavad. Soojaga on mais olnud nii nagu on. Üks peaaegu soe päev, kaks sooja päeva ja no täna on ka +17,5 C aga see tuul.

Keldrimäe hiiglaslik kirju kadakas ´Blue Carpet`sai peale poolt päeva kahe mehe tööd normaalsed mõõtmed. Kes on käinud see teab kuidas üks laiutada võis. Nüüd jälle ka müüri näha. Ülo võitleb seal nüüd oma käest lastud orasega. Mis saab tühjast nurgast hiljem seda näeb pärast😀 On ka päris suur lootus, et keldripealse toa väisilme saab sel suvel korda tehtud. Ma olen seda häbiplekki juba palju aastaid põdenud 😜


Kevadine lillerivi on pikk. Jätan vahele juba õitsevad priimulad, tulbid, nartsissid, kobarhüatsindid, uued põnevad kanakoolete õied, koerahambad ja nii mõndagi muud. Õitsema hakkas esimene epimeedium. Kolm viiest juunost on õied avanud.

Sõnajalad rullivad või on juba ennast lahti rullinud. Neid võiks ma vaadata ja pildistada nõrkemiseni.


Woodsia obtusa tömp kiviürt
Cystopteris fragilis habras põisjalg

Otsustasime liimpüüniseid proovida. Kas oleme lootusetult lollid või pole tootjad asja läbi mõelnud aga ümber tüve paigaldatav püünispael (lint tegelikult) ajas meid kassiahastusse. Selle alla käivale porolooniribale on antud kaasa takjariba aga kuidas püünislint ise sinna peale kinnitada. Lindi alumine pool on materjalist, mis mingil tingimusel ei tohi pealispinnaga nakkuda, seega serv serva peale ei saa. Midagi spetsiaalset ka kaasas pole. Ülo siis peale pikemat vandumist sidus selle nööriga kinni. Kes oskab, kes annab nõu ? Toode ise selline


sedasi siis😟 

Vihma mingi törts sadas aga selle magasin ma kahe kassi vahel maha. Seega pole õrna aimugi kaua või kui palju. Kindlasti mitte palju, siis sadanuks veel ka minu ärgates. Aru sain selle järgi, et maja ees olid
 rajakivid veel niisked. Põud, ma ütlen.

Ja nii ma ei jõudnudki tänasega seda lugu siin valmis. magasin ja sehkendasin niisama päeva maha.😒

Olgu jumalad tänatud. Kohe hommikul anti 15 minutit tihedat seenevihma ja mina saan oma stoori siin vist lõpuni teha. Avastasin, et kunagi vist öösel on maguskirsipuu ja üks ploomilaadne õitsema läinud 😀

Lugu sai nüüd nii segane, et ma ise ka enam ei haara.  Ma ei taha küll ennast korrata aga kevad on hull aeg ja ainult hullud aednikud saavad selle kõige juures õnnes püsida. Püsigem siis 😉
Ja vihma sajab jälle 😍

4 kommentaari:

  1. Oh ja ah, su aed on ikka ja alati imeline, isegi pärast seda pikka haigusepausi!

    VastaKustuta
  2. Oh, sa oled ikka vapper, jaksad nii pikki aiapäevi teha. Mul on max 3 tundi ja peale seda olen ... noh, mitte päris surnud, hingata ikka jaksan veel. :P
    Kui mingi aeg aedlemisel vahele jääb, annab see tagasilöögi nii aiale kui aedniku hingele, tean omast käest:)
    Mul on sel aastal kirju püvilill lahkunud. Alba on täitsa alles, hea seegi.

    Trilliumitittede lasteaed su juures on lausa müstika mu jaoks. Mul on veel nii palju lillendusest õppida ja õnneks on see blogi üks ääretult tänuväärne õppematerjal.

    VastaKustuta
  3. Kolmiklilledel on imeilusad lehed. Õied on nagu veel pealekauba. Jah, aiahetked kisuvad maikuus pikemaks kui aprillis. Kõike saab praegu veel ümber istutada, umbrohi tõstab pead jne jne. Aga ilus on, pööraselt ilus. :)

    VastaKustuta
  4. Sa võiks ikka teha ühe väikse ülevaate ka oma koerahammastest. Mul on huvitav lugu, et kõrvu kasvavad Siberi ja Sulevi koerahambad. PM on nad ju samad, aga sel aastal Sulevi oma õilmitseb ja siberlane kiratseb. Õied madalad, hilised, räbalad.

    VastaKustuta