...tuli üks lugu...

...ühe parketitüki pintseldamise käigus.

PÄIKESE PRUUT

(pseudoindiaani muinasjutt või hoopis indiaani pseudomuinasjutt )

Hõimupealik Mustsulel ja tema naisel Ristikuõis sündis tütar. Imeline olevus, sest indiaanirahvale omaste mustade juuste asemel oli tema peake lisaks mustadele salkudele õnnistatud veel ka kuldsetega. Nimeks sai tema Kuldsulg. Kõik armastasid ja imetlesid lapsukest. Kui tüdruk juba natuke maailma asjadest hakkas aru saama, teatas ta, et temast saab Päikese pruut. Hõimlased võtsid seda kui lapse lalinat. Aga mida suuremaks tirts kasvas, seda kindlamaks tema veendumus muutus. Ei aidanud siin ei pahandamine ega heaga veenmine. Tüdruk sirgus imeilusaks neiuks ja pruudiiga jõudis kätte. Et tema ilu oli kuulus üle maa ei käinud kosjas mitte ainult tema enda hõimu parimad noormehed vaid ka naaberhõimude ja päris kaugetegi hõimude kosilased. Kuldsulg ütles ära kõigile olenemata mehepoja vaprusest, ilust, rikkusest või kuulsast päritolust. Tasapisi hakkas rahvas nurisema. Põlatud kosilaste pered ei olnu rahul ja hõimus tekkisid tülid. Kaugemad ja sõjakamad hõimud hakkasid ähvardama sõjaga. Palusid vanemad tütart aga tema jäi endale kindlaks. Kui asjad juba tõsiselt ärevaks ja ähvardavaks hakkasid muutuma otsustas hõimuvanemate kogu, et tütarlapsel tuleb hõimust lahkuda. Pakiti kaasa teemoon ja soovitati minna läände, Päikese õhtukodu poole ja seda lootuses, et neiu mõne sõbraliku hõimu juurde satub ja seeläbi ellu jääb. Aga Kuldsulg tahtis kiiresti Päikesele lähemale saada ja võttis suuna itta Päikese hommikukodu poole. See tee viis mägedesse ja oli ilmselgelt surmatee. 

Päike oli juba vana mees kel nii hommiku- kui õhtukodus naised olemas. Pealegi olid ka naised juba eakad ja riiakad. Neiu ilu ei jätnud teda aga ükskõikseks. Esimetel päevadel hoidis Päike ennast pilvede taha, et mitte liiga suurde kiusatusse sattuda. Tal oli neiust kahju, sest inimene ei saa Päikese armsam olla ilma, et ta ära põleks. Siis hakkas ta pilvede vahel üha sagedamini piiluma. Neiul hakkas moon lõppema ja jalavarjud olid räbalad. Vett oli veel vaid paariks päevaks. Lõpuks ta jõud rauges ja ta langes põlvili, vandus Päikesele igavest armastust ja palus, et see tema armu vastu võtaks enne kui surm selle viib. 

Päike mõtles kuidas ta saaks neiu armastusele vastata nii, et see ei jääks üheks valusaks kohtumiseks. Ta tuletas meelde kõik oma võimed ja oskused ning nende armuhetkel kui Kuldsule keha muutus kuumuses kivikujuks sai tema hingest pistrik, päikeselind. Kivikujust sai pistriku kodu kus südame kohal oli pehme voodriga pesa ja vaba hing sai igal ajal Päikesega kaasa lennata. 

Vot selline lugu 😀