...ja tuli teine veel...

...olgugi, et ma keelasin 😉

KUIDAS KOSK ENDALE VAIMU SAI

Matkas kord noor mees ühest kohast teise. Teekond oli pikk aga ilusad hiliskevadised soojad ilmad ja noormehe loomupärane rõõmsameelsus ning vaprus tegid mineku kergeks. Ühel päikeseloojangul jõudis rändaja ootamatult lõputuna tunduvas metss kauni kose juurde. Sinna kahara kuuse alla otsustas ta endale unepesa teha. Väsimus uinutas mehe hetkega. Eks kose laulgi aitas kaasa. Väga varajasel hommikutunnil ärgates nägi noormees kosel imelisi neidusid tantsimas. Eks need olid veehaldjad. Üks ilusam kui teine. Vaatas rännumees neid ammulisui ja talle korraks tundus, et üks neist see kauneim talle justkui kutsuvalt viipas. Kui päikene juba piisavalt kõrgele jõudis ja kosele oma kiiri saatma hakkas neiud kadusid. Võttis noormees oma hommikupala ja asus edasisele teele. Polnud ta veel kuigi kaugele jõudnud kui igatsus veel kord seda ilu näha ta tagasi kutsus. Tagasiteel korjas marju ja seeni, et mitte oma vähesevõitu teemoona kulutada.
Varahommik tasus tagasitulekut. Seekord nägi ta selgesti, et haldjaneiu talle viipas. Ei suutnud selgi päeval mees oma teele asuda ja arvates, et mis need paar päeva muudavad, hakkas jänestele püünispaela tegema.Päevad läksid, kahe noore hinge vahele oli tekkinud sõprus ja siis armastus. Vahel tantsis noormees kaldal piigadega kaasa. Mingil kummalisel moel said nad üksteisest suurepäraselt aru. Sügis hakkas ennast näitama ja noor mees endale hütti ehitama. Lahkumine ei tulnud enam mõttesegi. Ka talvevarusid oli vaja ja aega tal ju oli, sest see aeg oli üürike mil  ta armsamat nägi ning aina üürikesemaks jäi.
Talv tuli karm. Mees tegi raius oma väikese rännukirvega palgipuid, et ehitada korralik majake. Vestis vibu ja nooled ning pidas jahti. Aga üle kõige igatses ta kevadet ja haldjapiigat.
Nii läksid aastad. Noormehest sai mees ja mehest vanamees. Habetunud ja hall. Haldjad aga olid ikka veel noored. Mitte enam vast piigad aga mitte ka palju vanemad. Selleks kulub 10 iniese eluiga, et haldjad vananeksid. Ometi saavad kord ka haldjapiigadest haldjamutid. Ühe talve lõpul tundis ätt, et see on tea viimane kevad kui ta selleni vaid elada veel jaksab. Näha kordki veel seda tantsu ja oma armastatut.
Kevad saabus ja vanamees komberdas kosele nii lähedale kui võimalik, et esimeseks tantsuks valmis olla. Kõigi Vete Jumalal, kes oli aastaid seda kõike jälginud hakkas vanakesest järsku hirmus kahju ja ta kukutas taadi koske enne kui viimane hinge heita jõudis ning andis talle kose vaimuna elu seniks kui ka haldjapiiga tema ikka jõuab ja siis neile igavese elu õnneliku vanapaarina vahutavais vetevoogudes.