...hakkab märts lõppema...

 ...ja see tähendab, et kevad, kalendrikevad, on käes ja kell on ka mõnusalt suveajale keeratud ja jumala eest jäägugi nii. Mul isiklikult on täiesti ükskõik, kas hommikul 4.00 on valge või pime aga mul ei ole kaugeltki ükskõik kui juunis, juulis on õhtul 11.00 valge või peaaegu valge. Ma jumaldan suveõhtuid kui töö on tehtud aga tuppa veel ei raatsi, istuda ja olla ja tunda end õnnelikuna. 

11. ja 12. 03 oli tuisku ja lund. Hea, et teede hooldus meie kandis on naabripoiste käes. abi saabub vajadusel ruttu

13. kuni 19. 03 enam vähem ühtlased varakevadised ilmad. On päikest ja pilve. Sademeid sisuliselt pole olnud. Plussis öid ja miinuses öid. Plussis kuigi enamasti väheses päevi. Igav.

20.03 algas kevad ja selle auks sadas õhtul lumi kenasti maha. Et mu liikumine endiselt väga vaevaline on mul tegelikult hea meel, et päriskevad veel viibib. 

21.03 Talveilm, kuuldavasti viimane. Saime kätte Sassile ostetud kala. Teate küll, see mida FB-s pidevalt reklaamitakse. Esimetel päevadel oli Sass pigem kohkunud kui põnevil aga meil oli vägagi lõbus. Peale paari päeva harjumist hakkas Sass kala sihikindlalt tapma. Nüüd ta vahel mängib aga enamasti viskab tumbalt maha ja keerab ise asemele magama.




22.03 lumi läinud ja nüüd lähevad kõik päevad kevade poole. Õue veel siiski väga ei kisu, sest temperatuur madal ka päeval ja vinged tuuled puhumas.

Üritan üle saada lõuendi hirmust. Ühe pisikese pildi suutsin teha. Üritan joont hoida ka edaspidi.

Nurun, et Ülo varakevadisi pildistaks. Hirmsasti vaevab alpikannide saatus. Ja aknastki näha, et lumikellukesi on .
Siiani on ta leidnud 4 elusolevat Cyclamen coumi. Paar pilti ka. See pole mitte ainult elus vaid on kenasti ka kosunud.

Sildita

Selles peenras veel üks Alba ja kui ise õue sain tuvastasin veel kahed lehed aga ei küündinud õienuppe nägema. Hoopis teises aia servas on neid ka. Alpikannidel on hästi läinud. Üldse tundub, et sibullilledel on olnud hea talv. Vähemalt varakevadistel.

Sama hästi ei ole talvitumine välja tulnud eelmisel aastal istutatud priimulatel Aga eks need olid väga pisikesed taimed ka. Hetkel tundub, et on pooleks elusaid ja lahkunuid aga lõpliku sõnani on veel veidi aega.
See on loomulik, et lumikellukeste kõrval on lumekupud täies ilus ja paljud krookusedki õitsemas aga enamasti võrkiirised meie aias natuke hilisemad. Sel aastal on needki juba rõõmustamas. Iga päev paar sorti plahvatab. Esimesed sinilillede õiedki juba tulevad.
Mitmesuguste proovidega kulda

vaade Ülolikust kõrgusest gargarile


´Cream Beauty `

Kaks väga sarnast botaanilist. On läinud sassi kumb on kumma nimega ja nii siis polegi nagu nimesid aga õnneks ei vähenda nimetus nende ilu


Teist kevadet õitsev ja tundub, et ennast koduselt tundev dalmaatsia krookus ´Barr´s Purple ` Crocus tommasinianus. Väike aga särav.


Eelmisel aastal oli lumikellukese sort ´Blewburry Tart ` väga viletsas seisus. Sel aastal siiski alles ja kosunud ka

Roosal transilvaanlasel on juba esimesed korralikud õied ja paljudel harilikel sinililledel on sellised kohe, kohe õied.




Heuffeli krookus ´Carpatian Wonder ` C. heuffelianus on väga tubli aga pilt tehtud peamiselt esimese mesilase pärast.  27. 03, imelisel kevadisel laupäeval

Imelisele kevadisele laupäevale järgnes imeline kevadine pühapäev 28.08 . Selle päeva võiks lugeda hooaja avapäevaks.  Linnaelust hullunud perekond tuli ja nõudis tööd. Nõudis juba laupäeval aga me ei võtnud veel vedu, eriti. Plaanide tasandil ehk. Aga pühapäeval sai pisendatud meie vana mõttetut pirnipuud ( ainus otstarve on varju anda, mis muidugi polegi nii tühine ja mõttetu roll) . Lars oli ronija ja ülaltlõikaja ja Ülo võttis vastu ja kamandas. Mina kamandasin Tead peenardes ja täitsa palju sai varakevadisi talverisust päästetud. Lapsed korjasid käbisid ja muud mudru kokku, turnisid puudel ja paneerisid kruusaga tiigijää kamakaid. Aga ilm oli nii ilus, nii ilus. Mõned võrkiirised said ka jäädvustatud. Minu lemmikud on valdavalt  tumedad ja imelikud aga tegelikult on nad kõik imeilusad.

´North Star ` on esimene


´Georg ` on teine
Ülejäänud tulevad kriburadapidi. Kolm põnevamat.

´Painted Lady `


´Blue Note ` üks lemmikumaid


´Eyecatcher `

Õnneks on need vaid esimesed õied ja võrkiiriseis peaks veel mõneks ajaks jätkuma. Kõik pole v eel esimestki õit avanud. Lõpetuseks üks toredus, mis tundub ka ennast hästi tundvat meie aedades.

Tubergeri silla Scilla mischtcschenkoana

No nii, kaks päeva veel ja ongi aprill ninaprill. Lubatakse sooja aga vihmast. eks näis. Pühad pühendame puude lõikamisele ja kasvuhoonele. Valmis said heegeldatud ka 3 kassiteemalist ülakardinat tagumisse tuppa aga neid näitan järgmine kord kui need on kenasti vuntsitud ja riputatud.
HÄÄD MUNAPÜHA ! 😄😄😄

...olen mõlgutanud...

 mõtteid nii ja naa, et kas ja kuidas või miks ja mida kirjutada kui üldse. Aiajutust hakkab  varsti aasta saama ja kas minust selgi hooajal aias asja saab olema on veel kahtluse all. Kui eriti hästi läheb siis poolest suvest ehk. 

Eks ta ole ! Nüüd on mu ajaloos nii suur lünk, et seda täita nagu ei oskagi. Meeletult raamatuid, haiglavoodit, invaliiiditsemist ja hullu pead valuvaigistitest. Käsitööd ka aga mitu projekti on erinevatel põhjustel pooleli. Plaan palju sokke kududa hääbus kahte paari.



Üsna segastel asjaoludel liitumised ühistellimistega. Ma veel muidugi ei tea kes need taimed istutab aga küllap Ülo aitab. Ega neid palju pole. Seemned ja mullad on ka tellitud. Vahepeal ju läks juba kevade moodi. Esimesed lumikellukesedki õitsemas. Täna on aga suur tali tagasi ja ega mul selle vastu midagi ole.

Enne teisele seljaopile minekut valmistasin ette mõned lauad ja kui koju sain siis said neile pildid peale. Kassid mu unedest on selle rea nimi 😃









 

Õues on tuisk ja selle talve suurimad hanged. Ei ole märts veel kevadekuu. Mulle sobib. Selline arglik postitus, näis mis tulevik toob. Loodan ikka aiajuttu ka kirjutama hakata. Kunagi.

...jätsime jumalaga, alatiseks...

 ...jäädes hoidma mälestust.

suvi 2004 - 13. 11. 2020

Meie juurde jõudsid sa 2004 aasta septembris. imeks said Mirjam-Elisabeth. Nime panekul kaob sageli panijatel mõistus. Varsti olid Sissi-Mirri ja enamasti lihtsalt Siku. 



2008

2014


2015






2016



2017


2018




2019




2020

Jääd alati meie südameisse.



...oli suvi ja peagi hakkab sügis otsa saama...

 ...ja enamuse sellest ajast olen ma aknast välja vaadanud, istudes või sagedamini lebotades, ikka voodilt ja voodis. Kevadel ja suve alguses ma ikka kohtusin natuke ka oma aiaga ja suure suve ajal püüdsin istuli peenraservi rohida, et hing päris haigeks ei jääks või siis sõitsin põmpsuga tiire ja tegin mõne pildi. Suurema osa selle hooaja piltidest tegi Ülo ja see oli hea, sest tema nägi asju teiselt kõrguselt ja minust erinevatest nurkadest, suundadest.

Esimest korda hospidaliseerusin 1. juunil teadmisega, et põlv saab uue proteesi ja mina olen suve keskpaigaks töö ja teovõimeline. Aga inimene mõtleb ja jumalad irvitavad. Sain hoopis 2 nädalat haiglas istuda ja kuni järgmise katseni tsemendist speisseri mille kohta Ülo arvas, et eks see üks poolik tellis kusagilt ehituselt ole. Must huumor on igatahes üks jõulisemaid antidepressante. Samal ajal selgus, et vähem kui aastatagune seljalõikus pole andnud mingeid oodatud tulemusi ja seljavalu siiretega eriti paremasse jalga hakkas aina hullemaks muutuma ning ravimid kangemaks. Praeguseks on seis selline, et kui see kõik mööda saab olen tõenäoliselt sõltlane ja ravimitest loobumine saab toimuda vaid valuravi kabineti meeskonnaga koostöös. 30. augustil hospidaliseerusin uuesti. Ometi laheneb ükski probleem, olin selles kindel aga kui operatsiooni lõppedes teatas kirurg, et nad paigaldasid uue ja natuke parema speisseri siis varises maailm hetkeks kokku küll. Ja siis suutsin ma esimese haiglanädala lõpuks murda rangluu ja sellest tekkis paremasse käsivarde tromb. See kõik kokku tähendas seda, et ühtegi kirurgi enne 3 kuu möödumist minu ligi ei lasta. Haiglast ikka lasti 29. septembril välja. Nüüd siis istungi kodus ja ootan, kirun seda maist hädaorgu, loen nagu hull ja üritan teha mingit käsitööd. Nimelt heegeldada vanu lõngajäätmeid mingiks rõivaesemeks. Milliseks täpselt ma veel ei tea aga see ei nõua mõtlemist nagu näiteks rahvuslike sokkide kudumine. Kui avastasin, et üks sokk on kuskilt 20 silma suuremaks saanud, siis igaks juhuks loobusin ja teen need valmis kui rohkem aru peas. 

Aga nagu ikka, on igal asjal kaks kuni mitu tahku. Olen saanud tunda, et minust hoolitakse palju rohkem kui olen julgenud kunagi elus uskuda või arvata. See on teinud mind õnnelikuks ja hoopis tugevamaks kõige sellega silmitsi seisma millega pean. Olen ääretult tänulik oma sõpradele aalujatele ja mitteaalujatest sõpradele, meie mõlema õdedele ja nende lastele ja muidugi Ülole, kes kannab kogu kodust koormat ja kes ikka jõudis aiatöid teha ning isegi vihmavee süsteemid paigaldada. Mitte ainult moraalselt pole mind toetatud vaid ka aed on talvele vastu minemas nagu polekski midagi teisiti olnud. Aitäh teile kõigile, kallid 💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖

Ma arvan, et möödunud laupäevaga võib hooaja kuulutada lõppenuks. Ülo ja Hillar tegid viimaseid liigutusi ja Ülo istutas ka 3 sinilille, mis Inglismaalt laekusid. vot mõni on lihtsalt lootusetu ja suudab isegi haiglast liituda kambatellimistega. Nii lohutav on teada, et selliseid hulle on veel. Et meiesuguseid on ikka päris mitu, lausa palju kohe. Olge hoitud kõik kollektsionäärihingega aednikud ja muidugi kõik teised aednikud ka.

See sügis, mis vaikselt talve suunas rühib on olnud imeline. Soe, päikseline ja värviline ja kuigi ma ise õe mängima pole saanud on ometi aknastki hea õue vaadata kui seal on ilus ja rõõmus. Mõned oktoobrikuised pildid seda kiidulaulu illustreerimaks. Kui sõber kaeb aeda siis mind asendab eduliselt kass Sass ja kui sõber pilte näitab, saan minagi teada, mis aias toimub.


sinine kontpuu 

jaapani aster ´Variegata `väidetavalt

Oktoober.




30. oktoober





Seltskond kellega ma pean voodit jagama, sest rohkem majas ju ometigi voodikohti pole. No on tüübid.

Ja lõpuks ometi. Kaua tehtud kaunikene sai vandlivalge selga.


Rahulist hingedeaega 😻