...oli suvi ja peagi hakkab sügis otsa saama...

 ...ja enamuse sellest ajast olen ma aknast välja vaadanud, istudes või sagedamini lebotades, ikka voodilt ja voodis. Kevadel ja suve alguses ma ikka kohtusin natuke ka oma aiaga ja suure suve ajal püüdsin istuli peenraservi rohida, et hing päris haigeks ei jääks või siis sõitsin põmpsuga tiire ja tegin mõne pildi. Suurema osa selle hooaja piltidest tegi Ülo ja see oli hea, sest tema nägi asju teiselt kõrguselt ja minust erinevatest nurkadest, suundadest.

Esimest korda hospidaliseerusin 1. juunil teadmisega, et põlv saab uue proteesi ja mina olen suve keskpaigaks töö ja teovõimeline. Aga inimene mõtleb ja jumalad irvitavad. Sain hoopis 2 nädalat haiglas istuda ja kuni järgmise katseni tsemendist speisseri mille kohta Ülo arvas, et eks see üks poolik tellis kusagilt ehituselt ole. Must huumor on igatahes üks jõulisemaid antidepressante. Samal ajal selgus, et vähem kui aastatagune seljalõikus pole andnud mingeid oodatud tulemusi ja seljavalu siiretega eriti paremasse jalga hakkas aina hullemaks muutuma ning ravimid kangemaks. Praeguseks on seis selline, et kui see kõik mööda saab olen tõenäoliselt sõltlane ja ravimitest loobumine saab toimuda vaid valuravi kabineti meeskonnaga koostöös. 30. augustil hospidaliseerusin uuesti. Ometi laheneb ükski probleem, olin selles kindel aga kui operatsiooni lõppedes teatas kirurg, et nad paigaldasid uue ja natuke parema speisseri siis varises maailm hetkeks kokku küll. Ja siis suutsin ma esimese haiglanädala lõpuks murda rangluu ja sellest tekkis paremasse käsivarde tromb. See kõik kokku tähendas seda, et ühtegi kirurgi enne 3 kuu möödumist minu ligi ei lasta. Haiglast ikka lasti 29. septembril välja. Nüüd siis istungi kodus ja ootan, kirun seda maist hädaorgu, loen nagu hull ja üritan teha mingit käsitööd. Nimelt heegeldada vanu lõngajäätmeid mingiks rõivaesemeks. Milliseks täpselt ma veel ei tea aga see ei nõua mõtlemist nagu näiteks rahvuslike sokkide kudumine. Kui avastasin, et üks sokk on kuskilt 20 silma suuremaks saanud, siis igaks juhuks loobusin ja teen need valmis kui rohkem aru peas. 

Aga nagu ikka, on igal asjal kaks kuni mitu tahku. Olen saanud tunda, et minust hoolitakse palju rohkem kui olen julgenud kunagi elus uskuda või arvata. See on teinud mind õnnelikuks ja hoopis tugevamaks kõige sellega silmitsi seisma millega pean. Olen ääretult tänulik oma sõpradele aalujatele ja mitteaalujatest sõpradele, meie mõlema õdedele ja nende lastele ja muidugi Ülole, kes kannab kogu kodust koormat ja kes ikka jõudis aiatöid teha ning isegi vihmavee süsteemid paigaldada. Mitte ainult moraalselt pole mind toetatud vaid ka aed on talvele vastu minemas nagu polekski midagi teisiti olnud. Aitäh teile kõigile, kallid 💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖

Ma arvan, et möödunud laupäevaga võib hooaja kuulutada lõppenuks. Ülo ja Hillar tegid viimaseid liigutusi ja Ülo istutas ka 3 sinilille, mis Inglismaalt laekusid. vot mõni on lihtsalt lootusetu ja suudab isegi haiglast liituda kambatellimistega. Nii lohutav on teada, et selliseid hulle on veel. Et meiesuguseid on ikka päris mitu, lausa palju kohe. Olge hoitud kõik kollektsionäärihingega aednikud ja muidugi kõik teised aednikud ka.

See sügis, mis vaikselt talve suunas rühib on olnud imeline. Soe, päikseline ja värviline ja kuigi ma ise õe mängima pole saanud on ometi aknastki hea õue vaadata kui seal on ilus ja rõõmus. Mõned oktoobrikuised pildid seda kiidulaulu illustreerimaks. Kui sõber kaeb aeda siis mind asendab eduliselt kass Sass ja kui sõber pilte näitab, saan minagi teada, mis aias toimub.

sinine kontpuu 

jaapani aster ´Variegata `väidetavalt

Oktoober.

30. oktoober

Seltskond kellega ma pean voodit jagama, sest rohkem majas ju ometigi voodikohti pole. No on tüübid.

Ja lõpuks ometi. Kaua tehtud kaunikene sai vandlivalge selga.

Rahulist hingedeaega 😻