...va veebruar...

 ...jätkab jaanuari lumesadu. Sadu pole ju tugev aga on pidev ja tänaseks võib hinnata tormijärgset lumekihi paksaust 20-25 cm peale. Koos jaanuari viimase päevaga hakkas aias tiirutama nuhtlus nimega noor sokk. Mitte see, mis me jalas kanname aga see neljajalgne, kitsede peika noh. Sihikindel liikumine okaspuu juurest okaspuu juurde. Näen ka sisse söödus tühimikke elupuudel. Kas mu suur silditegu enam kevadel üldse vajalik on. Peab kiiremas korras midagi ette võtma. Näiteks verejahu soetama. Tundub, et see toimetab. Olen palju positiivset vastukaja kuulnud. (02.02.2022). Ilus ju😃

siin on näha kui korralikult jäljed ühe juurest teise juurde lähevad ja ampsud on ka näha 😒

kollane mänd näeb nii lahe välja oma lumerüüs

leevikesed on ka lõpuks aeda jõudnud ja vist vilksatas ka rohevint

küdev kamin on vähem kui 1 m kaugusel, kuidas ta ära ei kõrbe aru ma ei saa

enam-vähem pooled orhideed õitsevad ja enamik ülejäänutest on teel sinnapoole, valge on ikka üks ilusamaid

Veel talve, sest ega seda ei tea kuna järgmine tuleb 😏





Palju toredaid raamatuid on läbi loetud. Isegi kahju, et pole nendest blogides juttu teinud aga samas eks see ole mõistlik ka. Selle raamatute hulga juures saanuks sellest puhtalt lugemisblogi ja see pole ju sugugi eesmärk. Aga, et veebruar eriti aianduslik kuu ei ole siis teen väikese erandi. 
Desmond Morris `Paljas ahv` Zooloogi uurimus inimloomast. Hariv ja värskendav. Jääb vaid imestada, et pool sajandit tagasi autorit ära ei lintšitud aga eks ta oli juba kõva teadlane selleks ajaks. Isegi kui lugeja pole veendunud, et inimene ikka kindlasti ahvist on arenenud, on raamat ilmselt vägagi loetav ja köitev. Veenev ka.😊
Kristjan Zobel ´Ökoloogia võhikutele`. Nagu näha olen sattunud loodsusteaduste lainele. Täiesti võhikule jääb vist pisut raskeks aga juba natuke vähem võhikule täiesti jõukohane. Rõõm, et ka eestlased kirjutavad ja kõik ei peagi olema tõlkekirjandus, et inimest harida. Mõneti tekitas see raamat minus vastakaid tundeid, hetketi ja õige natuke. Aga see on juba tegelikult norimine. Feilimine tekitas väikese ärrituse aga ju oligi see taotuslik, et noore inimeseni jõuda. Mis mina vanainimene siin kobisen. Tegelikult oli mõnusalt humoorikat lähenemist ja palju tarkust. Ja ma leidsin enda jaoks absoluutse lemmiksõna jägalad.  Kas teie teate, mis on jägalad. Mina sain teada ja armusin sellesse sõnasse jäägitult. Miks on see eesti keeles asendatud tõepoolest segadust tekitava kunstliku nimetusega samblikud? Soome keeles on samblik jäkälä. Ka karjala ja saami keeles ja vene keeles on jagel põdrasamlik. Minu jaoks on nüüdset samblikud raudselt jägalad. 
Paralleelselt ( mul ongi enamasti mitu raamatud korraga käsil, köögis, tagumises toas tugitoolis ja üleval arvuti juures) nautisin Aleksei Turovskit. Seekordne raamat eestimaistest kaladest. ´Minu kallid kalad`. See tark mees on alati hea lugeda. 
 K. Zobeliga samasse või peaaegu samasse auku läheb Tuul Sepp oma raamatuga ´Evolutsioonibioloogi päevik`.  Algus ei tundunudki eriti paljutõotav aga lõpuks ei saanud enam raamatut käest. Soe ja humoorikas ja nii mõndagi elus toimuvast selgitav. 
Alustatsin ka Dr. Madlen Ziege ´Ei ole vaikust metsa all`. Veel ei tea kas see mind haarab ja kõnetab. Ma olengi vist raamatuid alustades alati pisut skeptiline ja ettevatlik. No igatahes kui see mind ka ei peaks kõnetama ootab mind mõnusalt paks ja usaldusväärse sõbra soovitatud  `Siidrimaja reeglid`. Autor John Irving. 
Nagu näha igav mul ei ole. Et elu liiga ilus ei oleks hakkasin külastama ka hambaarsti 😀😏😞

03.02 oleks peaaegu hakanud päike paistma aga hakkas hoopis lund sadama. Tegelikult oleksin valelik kui ei märgiks ära, et kaks korda paistis ka, minuti või paar. 😃


04.02 oli ilmselgelt selle talve üks ilusamaid päevi. Ilma poolest. Ei tuult, ei pakast ja päike, päike ning veel kord päike. See muidugi viis pidurdamatu pildistamiseni. Pildistan aknast õue, sest teisiti ma veel ei saa. Lumes on karkudega kahtlane kahlata, oleks veel, et räätsad oleks. Aga eks toas on ka ilus olla kui õues on ilus. Kõik tolm paistab kätte ja kasside karvad ja...😏










Kasside jaoks on lumikate liiga paks või ka liiga külm mõnel päeval. Kamin on tõeline magnet. Kusti hakkab lausa tänitama kui kaminat õigel ajal kütte ei panda. Seeria sõbrad koos 😉 Kõigepealt peseme sõbra kukla, siis...ok täna veel ei kiusa, võib ju ka niisama elust rõõmu tunda.

Õues on minu sügavaks pahameeleks üksik okaspuid haukav sokk asendunud 7-8 pealise karjaga. Eks oligi karta, et ta oma pruudid varsti pidusöögile toob. Ülo tegi mutipeletajaga neli pauku enne kui piisavalt kaugele karglesid. Verejahu, mis jäi täitsa teadmata põhjustel sügisel ostmata jäi on tellitud ja loodame, et teel.

05.02 tegin ka pulli pärast talikülvi. Kes ei proovi see ei tea. Külvasin erinevaid kasutaimi ja pisut ka priimulaid. Täitsa põnev. 
Eilne päikesepaiste sundis täna kallist loomingulisusest pakatavat aega hoopis koristamisele kulutama.. Homme!
Enamik veebruari päevi on veel ees ja eks märtsiski saab igasuguseid asju kokku keerata ning ilmselt ka lumeilu nautida. Mulle meeldib.


7 kommentaari:

  1. Jah, päiksega lööb lumi elama ja muutub kuidagi, ei taha küll öelda, aga millekski, millel oleks justnagu väärtuslik väljanägemine. Päikese tõttu läbi lumi kirgastuse, oleks vast täpsem kirjeldus. Aga olgem ausad, see aasta on seda ikka jäledalt palju küll.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. meil vist nii jäledalt ei ole ja juba öösel läks nulli ja praegu on lausa plussis, juba on palju vähemaks jäänud :D

      Kustuta
  2. Lund on sel aastal tõesti palju ja kui ilmateadet uskuda siis tuleb veel.Leevikesi meil kahjuks ei ole,loodan et ikka millalgi saabuvad.Aga kitsedest meil puudust ei ole.Verejahu on minul ka sel aastal hästi toiminud,isegi metsa ääres olevatel hortensiatel on kuivanud õied küljes.Puhas verejahu vast vihmaga uhtuakse maha.Minu sügisene katsetus(kuskil blogis kirjutasin ka)-verejahu vähesema veega lahustada,natuke tsillit juurde ja siis sulatatud rasva ja läbi segada. Siis kummikindaga sooja seguga tõmbasin iga põõsa mõned oksad kokku minimaalse koguse möksiga,Aitas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mõtlesingi, et kuidas ma seda värki puudele panen, sest seda potisüsteemi praegu enam ju panna ei saa. Väga vajalik nõuanne. Tänud.

      Kustuta
  3. Elupuud justkui hüüaksid väga üllatunult appi. Kurb pilt, poleks osanud aimatagi, et elupuude kallale võivad kitsed minna. Tõsi küll, mul möödunud talvel söödi lumest väljaulatuvad pisikeste jugapuude ladvad ära. Sel aastal on nad ka tiirutanud aias, okkalised seni puutumata. Ptüi-ptüi...
    Aga meil on lund tohutult palju. Ei sula, sajab juurde. Üleeile suusatasin aia läbi, kohati ikka üle meetri kui puude-põõsaste lummemattunud latvade järgi vaadata.
    Anne õpetus on väga hea, peab blogisse kirja panema endale ka.

    VastaKustuta
  4. Khm... mina loeks küll huviga raamatutest, kuigi ka ise väldin blogi teemade liiga laiali valgumist.
    Kitsed söövad elupuid tõesti hea isuga, aga üldjuhul taastuvad elupuud hästi (kui just tüveni puhtaks pole söödud) - naabrinaine kiidab siiani oma elupuud, mille kitsed ühel talvel ära rappisid - nüüd on see ta aia kõige ilusam ja tihedam elupuu. :D Nii et ehk pole kõik veel jäädavalt pekkis. :)
    Ma ise kasutan põtrade vastu lambavilla, minu meelest hoiab kitsesid ka eemal (kontrollima ei viitsi praegu minna, lumi on liiiga paks).
    Leevikesed on meid samuti üles leidnud - on ikka ilusad linnud küll! :)

    VastaKustuta
  5. Meil on sõna otseses mõttes põlvini lumi.
    Päikese käes omandab isegi valge ollus värvi ja vormi, mida kannatab imetleda, oleks päikest ainult rohkem.
    Metskitsi on meil sel talvel huvitavalt palju, õgivad talivilja ja luurivad meie okaspuid. Kuna aia välimine rida on torkavast kuusest, siis sellest edasi pole jalutatud, aga see on ainult aja kysimus, millal mõni nutikam kitskodanik mõtleb välja, et aga selles poes on parem kraam tagapool.

    VastaKustuta