...on olnud mitmesuguseid sademeid...

...ja tundub, et suvine vihmavõlg hakkab tasa saama, ka lund on esinenud, esimest ja täna ka teist. Sedasi vaikselt pimeduse katte all. Aga on neid kel lund rohkemgi. Pole siin kekata midagi. Igatahes on väike lootus, et liigmadal tiigiseis hakkab kerkima. Aga mitte sellest ei pidanud ma kirjutama. Mõtlesin, et on viimane aeg teha tagasivaade muudele pisikestele ja suurematele kuni suurtele tegemistele siin Taga häärberis, mis otseselt aeda ei puuduta. Uskumatu küll aga peale aedlemise on siiski ka muid toredaid tegemisi. Vahel ka lihtsalt vajalikke ja hädavajalikke tegemisi. Kes suutis rohkem, kes vähem. Mina pigem vähem. Saaks siis öelda, et seda paremini aga tegelikult sai nagu sai. Mis suutsin ja oskasin tegin. paremini polekski saanud.

Mingil ajal juuli keskel jäi minu freestyle peenheegeldis toppama, lihtsalt enam ei jaksanud õhtuti. Täis suvi ju. Ja aed. Enda häbiks ja meelehärmiks pean tunnistama, e pooleli on siiani. 1,5 kummikanalit ja kaks varrukajuppi. Võtan hoogu, et asi ära teha. Enne ei tohi isegi lõngakotti sorteerima hakata. Uutest lõngadest rääkimata. aga millegipärast pole ka erilist isu. No küll see tuleb. Pole kunagi tulemata jäänud. Natuke olen küll lugenud. Üks minu jaoks täiesti mõttetu raamat. Üks väga hea põnevik. Üks lõbus raamat ja üks väga ilus raamat. See viimane on Marc Hameri ´Kuidas püüda mutti ...ja leida ennast looduses `. soovitan soojalt. Paar luulekogu ka. Aga ka see polnud nüüd päris see, millest kirjutama hakkasin.

Augustis ma mööbeldasin, Enamasti ei midagi erilist. Puhastasin ja tuunisin meile sobivatesse toonidesse lihtsaid mööblitükke. Kapikese kollaseks üles tuppa. Sinna leidsime oma ladustatud varanduse hulgast veel ühe parajas kõrguses riiulikese, mis ploomilillaks sai. Alumisele korrusele ramaturiiulid ja veel paar sobivat riiulit Ülo kunagi meisterdatud riiulikomplektist. Suurem tükk läks tema töökappi või nišsi või kuidas seda nimetadagi. 

Kõike ei ole piltidel aga mingi aimdus asjade seisust on. Pihlakakarva riiulid pidi saama keskmiselt küpse kirsi karva aga ei saanud, sest alusmaterjal oli liiga tume ja tegelikult ongi vist sedasi parem. 

Paar suuremat tööd olid ka. Esiteks kirstu puhastamine. Ühel hetkel tekkis tunne, et selliseks võiks ka jääda aga ei jää. 

Selle töö ja eriti alljärgneva juures oli väga suur abi Puukoi kogemustest ja muidugi riistast, millesse ma jäägitult armusin ja mille ma lõpuks kingiks sain. Uskumatu, millised sõbrad meil on.

See on nüüd midagi sellist, mis ka nõrga naesterahva kätte mahub ja ei peruta ka. 

Teine maiuspala on vana riidekapp mille väga sõbraliku sõbrahinnaga saime. Sellega oli pusimist veel rohkem ja Ülo partii on veel ees. Mina tegin, mis mina oskasin ja nüüd jääb vaid oodata kuna Ülol tekib see tunne, et vot nüüd on aeg ja kleebib ning lõikab kõik vajalikud praod ja augud. 

Kapi esialgne puhastamine toimus kaabitsa ja kuumapuhuri abil. Siis tuli lihvija.

Ehisdetailid puhastasin erinevate peente hamba- ja muiduarstiriistadega kasutades sellist üsna äkilist ja jubedalõhnalist aga tõhusat keemiat

Kui Ülo ka oma etteaste ära teeb, ostame ämbritäie vandlivalget ja nii kapp kui kirst (etteruttavalt võin lisada, et kevadel ka köögilaud) saavad vandlikarva. siis saab juba ilupilte teha ja puha.

Septembri alguses võõpasin ka kaks lauda, sest mulle tundus, et näituse jaoks olid just need puudu. antagu nüüd mulle andeks, et ma fotod laenasin. Endal jäid pildistmata ja praegu ripuvad need veel Elva raamatukogus. 

Samal ajal suutsid mehed (Ülo, Hillar ja kahel nädalavahetusel sõber Andres) veranda peaaegu valmis ehitada. Sellega olen väga rahul, sest nüüd on majal ometi ka nina ja üldse selline hoopis asjalikum väljanägemine. Ma ei uskunud, et see nii kaugele valmib. On jäänud veel vaid uks, aknatihendid, liistud ja siseviimistlus. Ülo plaanib veel kõik ära teha aga selle sisemuse võiks tegelikult vabalt soojemasse aastaaega jätta. Kui järgmisel suvel majale vihmaveesüsteemid saab võiks lugeda maja peaaegu valmiks. Aga ! alati on aga. meie meelehärmiks selgus, et korstnale on vaja uus pits teha. Üldiselt on siiski lootust, et 60-ks eluaastaks oleme majaga maha saanud.

Ja rohkem vist ei olegi midagi lisada. Vähemalt mitte sellesse rubriiki.