...pole nagu midagi erilist juhtunud

...aga, et mitte vaikiva trolli staatust saada, siis pean midagi ikkagi kirja panema. 
Oleme nüüd veidi kauem kui kuu taltsutanud uut kodumasinat. Daikin nimi, põlvkond IV. Õhksoojuspump nimelt. Selle soetamine on olnud üks väga pikk projekt mõttest kuni  selle viimase põlvkonna müüki ilmumiseni ja ülesseadmiseni meie eestoas. See oli Ülo kinnisidee, see põlvkond. Mina ei jaga nagunii matsu päris täiesti ja üleüldse tekkis mul tunne, et majja on kolinud uus persoon. tõeline isiksus, kes suhiseb eestoa seinal ja samas seirab, mis inime teeb, et siis talle mitte sooja õhku peale puhuda. Kahtlane värk, eksole. peale mõnda sellist häiritud päeva jõudis mulle kohale, et vaene agregaat pole milleski süüdi (vist, ega iial ei või kindel olla) vaid, et ma olen viimaste aegadel lugenud sellisel hulgal ulmet ja Prachettit, et reaalsus hakkab kusagile ära vajuma. 
enne ostmist oli meil selge seisukoht, et peale masina ülesseadmist me ei hakka tõmblema. leiame mingi sobiva temperatuuri ja vaatame milline tuleb kuu elektrikulu. Vajadusel kütame kaminat ja oleme täitsa rahulikud. Tegelikkus kujunes alguses siiski hoopis teistsuguseks. Esimene nädal viilis meie närvid täitsa läbi. Pidev temperatuuri muutmine, suuna muutmine, automaatrežiim ja muud valikud. Elektrikulu tabelite ja diagrammide jälgimine. Oeh. siis sai lõpuks sellest jamast villand ja suutsime maha rahuneda. Kasside kurvastuseks on kamina kütmine väga hõredaks jäänud. Temperatuur on majas ööpäevaringselt ühtlane. Ilmad on ka stabiilsed olnud ja nii see pump siis suhiseb. Kuu elektriarve oli tõusnud just nii palju kui me ette kujutasime, et see tõusta võiks. Kusagil poole kuu peal hakkas mind hommikuti vaevama mingi kummaline rahutus. Kui inimene on ikka 20 ja + aastat harjunud, et hommikul tuleb midagi kütma hakata või siis vähemalt mõtlema, et kui palju saaks venitada, et midagi kütma hakata jne. jne. siis selline alatu rutiini lõhkumine nagu ööpäevaringselt püsiv ühtlane temperatuur võib vabalt õrnema hinge endast täiesti välja viia. Praeguseks on kõik üleelamised läbi ja meie eluga rahul. 

Kass  Sass kasvab. Näeb praegu välja nagu üks jäsemete poolest ülekasvanud teismeline. Tahab kasvada kiiremini ja ilmselt sellepärast võtab ta magades eranditult poolamorfse oleku ja keha venitavad asendid. vormi saab vahepeal anumates ja kastides. No tegelikult on tal ka selliseid helgemaid hetki kui kere vormis püsib aga enamasti pole ma neid võimeline jäädvustama, sest nendel hetkedel ta kas lendab või hüppab ja ma pole siiani sellist reaktsioonikiirust suutnud saavutada, et seda ilu jäädvustada. 






Sass on intelligentne. Tema mängud on väga fantaasiarohked ja sooritused keerulised. Nii läbimõeldud mänge pole varem ükski meie kiisu harrastanud. Sass on ka selgeks saanud, et vanakesed on erinevad ja nendega tuleb ka erinevalt käituda. 
Mirjam-Elisabeth elik siisi-Mirri, igapäevaselt Siku on vanatüdrukust range guvernant. Teda võib sabast sikutada ja natuke seljale patsutada ja...Siku sisiseb teravalt ja on kiire käpaga aga ega ta eriti haiget ilmselt ei tee, sest vastasel korral hoiaks Sassik ennast rohkem vaos. Gustav-Adolf elik vanataat Kusti on vana rahu ise. Temaga saab mängida mänge aja mind taga ja mina ajan sind taga, eriti seda viimast, varitsustega. Kusti lakub Sassi pead ja kõrvu ja Sass vastab samaga. Et kusti on suur aga Sassu väike, siis elab ta taadul seljas, et pea ja kõrvadeni ulatuda. Kusti kaisus saab magada. Sass ei karda kedagi ega midagi. Sass saab ka Meeriga ühel diivanil kõrvuti magatud. Ainuke, mis on sassi puhul endiselt välistatud on sülle võtmine. Keerab ennast nagu terasvedru sülest välja. Kaisus magamine oaga muutub aina rohkem ok tegevuseks.
No ja ongi nii, et pole tegelikult mingeid uudiseid peale selle, et taga talus kestab talv. Kõik räägivad mingitest päikesepaistelistest ilmadest aga meil on vaid vahel pilvetagune ja aimatav päike olnud. No sellegipoolest olen rahul. Kui lumi on maas ja kerge külmakraad õues võivad isegi minul taime ja aiamõtted tulema hakata. see iiriroheline vaade mind selles suunas küll ei inspireeri. 




Loodan, et kõigil oli pikk liug ja hästi vahukooresed vastlakuklid.

7 kommentaari:

  1. Sass on vahva :) Või noh, loomad on kõik omamoodi toredad. Aga lund paistab teil kesisemalt kui meil, taimesildid sul nii hästi näha. Mõnusat kevadeootust te suurele perele :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loomad on tõesi kõik toredad, elu ilma nendeta on kujuteldamatu. Lumeuputust meil tõesti ei ole, hää, et niigi on läinud :)

      Kustuta
  2. Minul olid ka kassid Sass ja Kusti, kes küll omavahel kunagi ei kohtunud, kuid olid siiski meeldejäävad tegelased. Siiani heldinult meenutan.:) Ja õhksoojuspump on ka plaanis soetada kunagi... tulevikus. See hommikune kütmisega venitamise jutt oli niii tuttav. :D

    VastaKustuta
  3. Meie kass kolib talviti puhuri kõrvale kapi otsa elama, peesitab seal nagu rannas, lastes soojal lõunamaatuulel peale puhuda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meie omad on ka enda tuulde sättimise ära õppinud, tõsi küll põrandal veel esialgu :)

      Kustuta
  4. Oh mind pimedat. Ootasin ja mõtlesin, et kunas siis uued Tagatalu lood sündima hakkavad, aga näe, juba mõnda aega ilmunud uues paigas. Väga vahva!

    Mina ootan ka seda uut kodulooma, st kodumasinat. Juba ammu, Jaanuari algul sai ostetud, kuid siiani pole ta meieni jõudnud. Tehnikute pikad tööjärjed peaksid vabandama kõik?!
    Minu ootus on saada maja sellisele stabiilsele "talvereziimile", mis hoiaks sees väikse sooja ja võimaldaks lihtsamalt talvekülastusi. Loodan, et täidab ootusi.

    VastaKustuta
  5. Päris vähesed kassid armastavad süles olla. Tibu tuleb ka aastas umbes korra sülle ja siis on selleks ka mingi eriline põhjus või ta tahab lihtsalt originaalne olla.

    VastaKustuta