...on usinasti edasi kribatud, et lõpuks ometi...

...reele ( või siis hoopis vankrile) saada ja jääda 😉

Kevad on kuni tänaseni kalendrist kenasti kinni pidanud ja igati lahke moega olnud. Nagu kuulda ja näha , on paljudes paikades lumigi maha sadanud. meie sellest pääsesime. Küll nägin vist elu tihedaimat rahesadu. Loodan, et mõni õis ikka õues ellu ka jäi. Vaatama ei julge minna, jube külm on 😕

Soe varakevad on sinilillekesed varakult õitsema ajanud. Transilvaanlased hakkavad juba lõpetama. Harilikud on enamasti täisilus ja osad pole veel päriselt jõudnudki. Puhasvalged alles loovad, üks viimaseid on ka täidisõieline sinine ja kärtsroosad pole ka just esimeste killas. Sinilillede pildistamine on üks suur väljakutse ja paras kübaratrikk kui sa pole õppinud oskaja ja aparaatki on lihtsake. Küll on liiga palju päikest või siis liiga vähe. Üldiselt on soovitav olla pikaliasendis jne. Ja ikka ei saa kõiki värvinüansse kätte. Sinililli olen saanud Eesti erinevatest paikadest, nii kaugemalt kui päris lähedalt ja olen lahketele jagajatele / toojatele südamest tänulik. Nüüd on tore jälgida kuidas neil läheb. Kui kiiresti juurde kasvavad ja kas värvid, õiekujud jms säilivad. Mõned pildid ikka ka. Eelmisel aastal ma vist tegin põhjalikuma ülevaate. Kui ei, siis vabandan väga ja parandan vea järgmisel hooajal. 

Kõik need on kodumaised metsaleiud, mis hetkel õitsevad. Sinise variatsioone on veel omakorda mitmeid erinevaid suuruse, õite kuju ja värvi intensiivsuse või tooni erinevuse põhjal. ja nagu öeldud, kõik veel ei õitse ka.

On ju udunummid 😊

Kaasblogijate kirjatükkides võib näha, et mõnes kohas õitsevad täies ilus lumeroosid, on nartsissiõisi, kanakoolet, isegi karukella ja mida iganes. Meie aed on alles sillade aega jõudnud. Koos nendega tulevad tasapisi kirgaslilled. Esineb ka lõokannuseid. 

Anni ennastsalgav töö ellmisel kevadel sillade murussetoppimise osas on vilja kandmas ja kuigi hetkel veel ei saa äraseletatud häälel öelda oo, milline sillamuru, pole seegi aeg enam kaugel. 

Uustulnuk sillade seas on Tubergeni silla Scilla mischtschenkoana (oh, issand )

Lumeroosidde sordid on mul nii varjus, et alles kobistavad. Must lumeroos on tubli kuigi mingi aeg tagasi tundus, et sel aastal ei õitse väga. Tarvitses vaid koledad lehed eemaldada kui pilt muutus

Kivila on talve hästi üle elanud. Eks oli leebe talv ka. isegi surnuks kuulutatud maadjas viigikaktus oli kunagi (ilmselt hilissügisel) ühe päris kena kõrva kasvatanud. Mägisibulatel mõni üksik rosett ikka on must ka aga märkimisväärselt vähe. Enamus neist on praegu tumepunased või veel tumepunasemad, nagu see

´Rotsteinsiese ` (oli vist ikka selline nimi ? )

Kevadine sedumikaunitar mille nime ma ikka ei tea. Olen küsinud ja on ka vastatud aga see on ikka koos paberiservaga kaduma läinud. Help !!!

Sedum mis ?

Kivila sisaldab mõnesid perfektseid mättaid, näiteks

sammalkivirik Saxifraga hypnoides

teravatipuline kivirik Saxifraga x apiculata pungens

ja alles mättaks kujunevaid

Elisabethi kivirik ´Foesters gold ` Saxifraga x elisabethae

Elisabethi kivirik ´Regina ` (vist, müüja polnud 100 % kindel) S. x elisabethae

Isegi vastaklehisel kivikressil pole igaaastast pruuni laiku peaaegu ollagi. See nädalavanune pilt. Praeguseks vast juba õites.Kivila on kaugel, ilm on sant. Kesse ikka vaatama läheb 😛

Aethionema oppositifolia

Okasnumpsikud tunnevad ennast suurepäraselt, nelgid on ilusad, liivateed jälle üle mõistuse laiutamas. Paar numpsikupilti.

Eest taha : Pinus mugo ssp uncinata ´Silver Candles `; P. mugo ´Ophir ` ja P. mugo ´Humpy `

korea nulg ´Pancake ` Abies koreana

Kui palju "kitsekesed " on kahju teinud laiemalt veel ei tea aga tagaaias on kujundatud õunapuid, mändlas üks rodo pungadest paljaks söödud ja nipet näpet veel. Ilmselge märk sellest, et Meeri hakkab vanaks jääma 😒 

lõunat võtmas

Sel kevadel on aed kuidagi korras. Lehed on enamuses talvelõpu tormituultega vist ära lennanud. natuke tegin päästetöid pisisibulike ümber. Umbrohi pole ka kasvanud nagu tavaliselt. Küll oli kole ja karvane mändla turbapeenar. Selle rohisin ära, sest eerikad juba loovad. Tõstsin külvid õuest kasvukasse. Külvasin redist. Juba tärganud. Loodan, et ikka ellu jääb aga mullikile all peaks jääma küll. Eks need aiatööd lähe ladusalt kui abiaednik olemas on.

kes lõikab oksi, kes ajab sügisest jäänud pabulaid alla

ooda, ma tule

mina see kõige ilusam lill

kahekesi

Sünnaks kinkisin endale raamatu. Eks ma oleks selle sünnata ka ära ostnud aga nüüd on hea ennast lohutada ja asja igati mõistlikult põhjendada 😆

Nüüd peaks küll kõik oluline olema ära öeldud ja fikseeritud. Jätkuvat aprilli ja küll see kevad tagasi tuleb

...on kirjutamisega tõsiselt maha ja jänni jäädud...

aga nüüd kui õues vahepeal lund taevast alla viskab katsun ennast kokku võtta ja võtta kokku, mis vahepeal kõik aias on toimunud ja kokku võtmist vajab 😃

Varakevadised õitsejad on iseenesest nii toredad ja rõõmu pakkuvad, et neid tahaks kõiki ka teistele näidata. Katsun sedapuhku siiski pildimaterjalis piirduda eriliste lemmikutega ja esmaõitsejatega.

Krookused on tulnud, olnud ja peaaegu ka läinud aga lumikellukesed õitsevad ikka rahulikult edasi. Ikka on veel minu lemmikuks sort ´Wasp `

Ka märtsikellukese õitsemise kestuse üle ei tohi nuriseda. Lumekupud peavad ka pikalt vastu.

Nagu paljudel, nii ka minu üks lemmikumaid krookuste seas on gargari krookus . Esimese krookusena aias on see praeguseks juba õitsenu

Crocus gargaricus

Vanad aiaga kaasas olnud kollased krookused on millegipärast tasapisi hääbunud. Seda suurem oli rõõm kui Tii jagatud krookusekuhjast alustas sel aastal õitsemist ilus suure õiega ja väga kollane. Nime ma ei tea, ega tea vist ka Tii. Sellel on veel natuke vunki sees.

Et keegi ometi ei arvaks nagu minul ei olekski armeenia sügislille nimega ´Tivi ` siis pilt sellestki 😊

Colchicum szovitsii ´Tivi `

Krookused on osutunud kõige liikuvamaks lilleks meie aias. Ilmselt elab meil keegi näriline, kes armastab palavalt just krookuseid ja neid siis aias laiali laotab. No tegelikult ilmselt kaotab neid teel aidani. Selline udupea näriline. Leidsin ühe suure lillaõielise isegi tagaaiast vahtra alt. Mis siis veel lähipeenardest rääkida. Kuna krookused me aias eriti kasvada ei armasta, on iga õis hinnas. Las ta siis tassib kui hambaid just sisse ei löö. Tagaaia krookus võis olla sellest pundist.

Crocus ´Flower Record ` (selline imelik nimi ? )

Koos krookustega hakkasid särama ka võrkiirised. Nende piltidega ma natuke priiskan. Kuna ma kaks aastat tagasi suutsin need ümberkolimisega peaaegu kõik ära tappa siis seda enam. osad sordid tellisin uuesti ja need on ju esmaõitsejad (kui täpisteadusega tegelda 😉 )

alles jäid vanadest vaid ´Velvet Smile ` , mis sel aastal ka ühe õie kasvatas ja kaukaasia teisendi siniseõieline vorm ( jutt käib siis harilikust võrkiirisest). See küll ei õitsenud kuid rohkesti leheniite on tulnud ja küllap järgmisel aastal näeb taas õitki. 

Kõige esimesed võrkiirised, mis õitsema hakkasid olid 

Iridodictyum histrioides lüükia võrkiiris ´Georg `

(Kuigi Eesti taimenimede komisjon eelistab Iridodictyumi, siis Googlist otsimiseks peaks kasutama Selle asemel Irist. )

´Sunsine `

´North Star `

Edasi tulid kriburadapidi teisedki.

Ainuke õis vanast partiist. ´Velvet Smile `

´Pauline `

´Sheila Ann Germaney `

´Blue Note `

Meeldib mulle nii kangesti, et panen teise pildi veel 😊

´Painted Lady ` on selline kummaline

´Natascha `

´Alida `

´Clariette `

´Cantab `

´Harmony `

ja viimasena udunummi ´White Caucasus `

Nüüd tahan leida kõikide kadunukeste asemele uued. Neid lihtsalt peab palju olema.

Homseks katsun valmis saada sinilillede ja muidu aiatööde ja tegemiste kirjapanemisega. Üheks lugemiskorraks on siin juba küll ja küll

...on pintseldatud nii ja naapidi, ikka...

...laudu ja mööblit. Teine korrus vajab kodustamist ja nii mõnigi vana mööblitükk sai uue näo. Kui enda varud otsa said tõime Sõbralt sõbrale poodidest lisa (parim mööblipood üldse). Ma olen meie teisest korruset lausa sillas. Lõpuks ometi on mul nii mugav tool kui korralik valgus erineva näputöö tegemiseks ja piisavalt ruumi kunsti harrastamiseks. Ülo põhiline töönurk on ka valmis ja tasapisi hakkab ta sinna sisse kolima. Üleval hakkab ta peamiselt lustimas käima. Eks teha on üleval veel küll ja küll aga üldiselt on see igati kasutuskõlbulik.

Kolepruuni värvi kontoritumba on nüüd udunummi ja tegemisel on sarnane aga see tuleb vastupidi värvides

siin palmi alla ma punungi

Tegin kaks olulist ostu. 

Kõige parem käsitööraamat, mida elus näinud ole, Juba esimesel kohtumisel teadsin, et selle ma pean saama ja vaid ühe lehitsemisega taganesin antud lubadusest elus enam sokke kududa. Oh, ja millised sukad seal veel on. Tegelikult peaks ka esimese raamatu ostma ja kui see enne otsa ei saa, siis ilmselt ka ostan ka praegu trügib üks dendroloogiaraamat vahele

Mitte, et vana enam ei töötanuks aga otsikuid polnud vanale enam kusagilt võtta. 

Sain valmis oma naistesarja. Kui kusagilt muidugi mõni eriti hea laud kätte ei trehva.

 Osad on juba eelmises kirjatükis nähtud. Need, mis juurde tulid on järgmised.

Pruudiks olemine (lisandiks Kaie savikrõbinad)

Naine aias (lisandiks Kaie klaasikrõbin)

Esimene ball (lisandiks Kaise savikrõbinad)

Mustlanna tamburiiniga (lisaks oma aja väärikalt ära elanud ehted)

Nõiatar (lisandiks kreeka seebisuveniir, merevaik, Anni-Lagle kristallvaigust krõbin ja minu läbi aegade lemmik kaelaehe, mille ma sõna otseses mõttes ribadeks kandsin)

Leinav naine

Paar naistevälist lauda tuli ka

Viirastuslik võõras

Šamaanirännak

Kolm lauda on veel ära pintseldatud aga nende kõige olulisem osa on auk. ja augud ootavad oma minivitraaeže.

Tasapisi pusin oma semi-free style heegeldust ka. Oeh 😄

Sass on muidugi kevade saabumisest pöördes. Lendab mööda aeda ringi ja võtab kõrgemaid kohti. Loomulikult aitab ka. Ajab näiteks kuivanud õunapabulaid, mis ikkagi mõned puudesse on jäänud käpaga alla.

Märtsi viimased päevad lõid mõra ka minu muidu vastalisse südamesse ja olen saanud käe mullaseks aga sellest tuleb kohe teine lugu.

...on lumeolud aias nulli läinud...

...ja ega seda silmapiirilgi enam eriti näha ei ole. Eks kevad ju ka kohe varsti algamas. Ja kuigi ma sel aastal ei ole kuidagiviisi seotud kevadootuse ega erilise kevadrõõmuga, siis ometigi aias väikest ringkäiku tehes hakkas süda nagu natuke sügelema ja toas tuli südametunnistuse piin veel lisaks. Peaks juba aias kõpitsema. Õnneks läks tuul minu jaoks liiga suureks ja nii ma siis ajasin oma uhiuutele tunkedele kummid säärte allaotsa, et minekuks valmis olla. (tunked on muidu pikavõitu ja kipuvad sääripidi porisse ja ka talla alla kinni jääma, ikkagi suurte meeste jagu 😊 ) 

Pildid tegin ülevalt akendest, et oleks ikka kaugele näha. 

Niipalju siis meite lumest.

Aias on nagu sel aastaajal aias ikka. Ninasid on mitmeid. Krookuseid, tulpe, nartsisse, valevlill jne. Taas kord on kadunud adoonised kuigi peaksid olema esimesed. Seevastu on gargari krookus kohe valmis. Eks siis sel aastal sedapidi.

Crocus gargaricus on esimese tuleva päikesega valla

Mustal lumeroosil sel aastal tundub õisi olema vähe ja needki veel kuidagi norus ja peidus. Peenemad veel ei kõssagi aga vana kindlalt nimetamata ja määramata aga pea igas aias vist olemasolev on sellises seisus

Helleborus - no kohe, kohe

Nägin ka sinilillenuppusid. Valge transilvaanlane hakkab lähipäevil õilmitsema. Erilisi kahjusid ei märganud. Kivilal on hästi läinud. Kaugemad puud põõsad on muidugi veel üle vaatamata ja seda ei juhtu enne kui Põmps (loe: murutraktor ) välja aetakse. Lumikellukesed on muidugi ka. Imelikul kombel on täidisõieliste tuts varjupeenras juba 10. märtsist (kerkis ööga) aga päikese käes pole eriti midagi. Sordikaid siiski juba natuke näitab aga kus on need kõige tavalisemad, kus on liik ma küsin ???

Aiainimene on ikka imelik inimene. Isegi kui ta ei taha aiast parasjagu midagi kuulda ega sellele mõelda käib ometi kevadises lumevabas aias mingi plõks ära. Ja juba tulevad plaanid. Siit vaja lõigata, seda vaja ümber tõsta, rääkimata tollest seal...See on mingil viisil isegi natuke õudne ja kuidagi fataalne. Ilmselt ei tule need mõtted pähe enam siis kui aednikust hakkab kompost saama 😄

Ja aedniku kassid on ka imelikud. Sass kutsus mind täna tõsimeeli aeda, sest üksi on ju nii igav. Vot kui me siin ükspäev käisime oli hiiglama vahva. Sai peitust mängida ja Meerit taga ajada.

Kas sel aastal õiget aiahooaega tuleb ma praegu ei teagi. Selga pole, tasakaalu jääb aina vähemaks. eks see ole näha. aga kevade algus sai vähemalt fikseeritud. Loetud tunnid veel.