...on ridamisi helgeid päikesepäevi olnud...

 ...ja kuigi tuul on möllanud ja inimeste närve ja kõrvu kruttinud, olen ometi viibinud aias nii palju kui võimalik. Laupäeval oli esimene pikem päev, umbes 11-18-ni ja siis oli küll selline lugu, et oleksin peaaegu õue jäänudki, sest kätes polnud enam jõudu ennast karkudega paarist trepiastmest üles vinnata ja parem jalg ka enam ei kandnud (vasak on hetkel ikka veel kasutu) aga pühapäeval nahistasin juba paar tundi kauem ja polnudki enam nii hull. Eks tasapisi hakkab talvine kombelõtvus järele andma 😀

Nagu ikka kevadel tulevad lillekesed hirmsa hooga ja kõigel ei jõua enam silmagi peal hoida aga kunagi on ehk huvitav vaadata mis ajal miski õide läks või ei läinud, sest oli kas ära söödud, ära viidud või lihtsalt juured lõdvaks lasknud. Õnneks ma ei mäleta, mis Ülo eelmisel aastal maasse pistis ja nii ei tunne ka hirmsat kahjatsust veel esialgu. Kui nimekirjadesse süvenen siis kindlasti valan suuri pisaraid. Küll on mul kahtlus, et ma kallis kalunartsiss, üks toredamaid toredusi kevadel on muti või mügri nahka läinud. Ja vot see ajab tõesti nutma. On ju väike lootus, et mõni sibulake kusagile hälbis ja siiski kaotus pole lõplik (lootusetu optimist). Aga nüüd kenasti järgemööda.

17. 04 Täispäike ja temperatuur mingi jagu üle 10 C aga külm ja väga tugev tuul segavad tõsiselt nautimist. Jopet ka seljast võtta ei lase. Kevadkoristus on vahepeal sujuvalt üle läinud võilillede likvideerimisele ja muidu rohimisele. Ülol on valvenädal ja see sega tõsiselt aiaelu 😏 Alustasime kivila rohimisega. Enne tegime mõned pildid ka. See ei ole nüüd sedamoodi, et hoiame kahekesi aparaadist kinni vaid ikka vaheldumisi.

´Double Ellen  White ` kahjuks on neil täidisõielistel õied nii rasked, et vaatavad häbelikult maha
´Double Ellen Pink ` kuigi ma vahel kahtlen, äkki hoopis red aga ostsin ma roosa, seega olgu siis nii

Harilik näsiniin alustas tegelikult juba paar päeva varem aga siis ei olnud veel nii. kahju, et see nii ruttu ära õitseb, samas on kevadel seda mille üle rõõmustada küllaga

Lõokannused möllavad aias täiega 😀 Veel krantse eelmisele postitusele lisaks. 


Kivilas avas õie esimene karukell. Seemik. Neid sealt tulemas nii mõnigi aga tagaaia omad alles mõtlevad ja ongi tore, nende imeliste karvikute õitseaeg pikeneb. Selle pildid tegi Ülo ja see on väga hästi välja kukkunud.



18.04 Peale pildiringi külvasime natuke kasu- ja ilutaimi kasvuhoonesse karpidesse. Kuigi naerist ja nuikapsast ei peaks ette kasvatama, olen seda siiski juba mitu aastat teinud ja need on esimene saak ning prisked pealegi. Kui paari päeva pärast neid ka õue külvata siis sellest tuleb järgmine saak ja vahel jõuan ma suvel veel ühe külviringi teha aga mitte alati pole sellist usinust. Kui nüüd oma külvinimekirja vaatasin selgus, et enamus ikka oid ilutaimed.😏 Kolm sorti naerist, punane nuikapsas, basiilik ja petersell ja terve rida igasugust muud pudi-padi.
Tuul pisut väiksem, temperatuur pisut kõrgem ja loomulikult täispäike. Varjulisemas nurgas sai jopet vahepeal ära võtta. Rohisin kasvuka ümbruses, Ülo lendas linna vahet aga midagi sai jälle tehtud. Ülo julges pumba tiiki panna.

Meie aia esimesed tulbid. Enam-vähem üheaegsed.

Neustrujeva tulp T. neustruevae

kaheõieline tulp T. biflora

neitsitulp T. polychroma , tõsi see avas õied paar päeva hiljem aga olgu need esimesed siin kenasti koos

Veel mu erilisi lemmikuid kirgaslill. Hiid-kirgaslilled Chionodoxa gigantea


´Kloostrimetsa ` on täiesti vaimustavat värvi

´Lilacina `on vaevu tabatavalt mittevalge 

Esimesed kanakooled. Kahe-kolme päeva pärast on kõik juba parimas õitsemisvormis, saunatagused ehk veel mitte. Ei tohi unustada. 

´Bantam Egg `

´Primrose ` ???

Mõni varakevadine on nii pisike ja kaugemalt nähtamatu, et läheb alatasa meelest. aasta või paar tagasi kui mu õeke endale seda kribu endale küsis väitsin täiesti veendunult, et mul ei kasva ainsamatki litterheina. Ja endiselt ma imestan kui selle kribala tagaaia kivilast leian

maadjas litterhein Thlaspi stylosum  

Kaua igatsetud ja lõpuks kasvama saadud pisiputk näitab nüüd oma tõelist iseloomu ja paljuneb kiirusega millega ma hästi nõus ei taha olla. Loodan, et sort on viisakam 
´Thor ` Hacquetia epipactis

Imetlen teiste aednike kevadisi kribukivirikke, mis paksult õisi täis. Minul nii hästi ei ole näinud. Jagage nippe !
1-3 õit mätta kohta on ikka totaalne läbikukkumine 😢 Eelmisel aastal olid ikka hoopis õiterohkemad. 


Elisabti kivirik Saxifraga x elizabethae ´Minehaha `

või 

´Regina `???

Passima peab hakkama püvililli, ülaseid, priimulaid ja muidugi tulpe ning nartsisse, ka hüatsinte, Muscarisid ja üleüldse ... Traktoriga saan veidigi aimu aias toimuvast.
Sel aastal on esimene püvililledest Eduardi püvilill Fritillaria eduardii. Huvitav kas see kunagi midagi juurde ka kasvatab ?

Priimulaid tiksub veel vähehaaval aga mõni juba on südant ja silma soojendamas.
äärispriimula P. marginata ´Alba `

No ja muidugi veel ka koerahambad ! Kuidas neid võiks unustada !
Sordinime igaks juhuks enam ei ütle, sest need harilikud koerahambad on koerad taimed. Ühel aastal õied ja siis paar aastat ainult lehti. Sel aastal tundub olema pigem õite aasta

Kuna eelmisel hooajal nii mõnigi töö lihtsalt jäi tegemata siis aias igasuguseid traagilisi lugusid. Näiteks on vaene kobarskopoolia Scopolia physaloides  kadaka alla lõksu jäänud aga ega vapraid ahelad ei pea 😀

19.04 
Ilmad on läinud aina paremaks, temperatuur kõrgemaks, tuul nõrgemaks. Ootan Ülot ukse kõrval, et ta kohe tulles mu saaks välja lükata. Tegutseme kivilas. Seal on karukellade kõrghetk. Eelmisel aastal taltsutamata madalad liivateed, mis on ummistanud pool kivilat ja tuleb välja rookida.  natuke karukellapilte, nii nimega kui nimeta seemikuid.

Ja siis tuli Anni, kes oma blogis oli just teatanud, et leidis uue sirelikarva väga varieeruvate sinilillede koha. kadeduseuss keeras minus suure kahinaga ringi aga Anni hea tüdruk nagu ta on võttis kühvli ja ämbri ning kimas neid meile tooma. Kokku sai 23 mingil moel erinevat tuusti kasvama. Erinevad võivad olla peale õe värvuse ja kroonlehtede kuju ja arv, tolmukate pikkus, värv jms. anni ja Ülo istutasid ülejäänud õhtu nagu hullud. Pildid said ka kõigist aga seda vaid katalogiseerimiseks. 5 pilti (vabandan, kvaliteeti pole) panen stiilinäiteks. 

Ja terve plats sai teisi täis. sildid ka said otsa. Nüüd peab need lõpuks ära tellima.

Aga ma pean veel oma sinililledest jaurama. Palun vabandust. kes on küllastunud ei pea vaatama 😀
Tagaaias kuivmüüri ees kuhu kord kogemata metspipraga sai Valgamaalt ühest lodumetsast ka sinilill toodud on kaks tavalisest keskmisest erinevat.- Üks helesinine ja teine tavalisest rohemate kroonlehtedega. 



Jasmiini all on keskmine sinine ja väga roosa oma asju ajanud ja elu elanud, kenasti paljunenud ja tundub, et ka segunenud, sest kust mujalt tulevad kaunid lillad toonid. Ja peaaegu iga sõnajala sees on segupaar või siis ka mitte. Roosa
Roosa on väga hea levija. leian tema tittesid juba üsna ootamatutest ja kaugetest kohtadest. Tundub, et see aeg kui sinilillestki võib saada armastatud umbrohi pole enam kaugel.
Segupaarid on sellised

Kõik tahavad head elu ja sinilill pole mingi erand. peale koorepuruga multšimist läks mu kõige nirum isetulija tunduvalt ilusamaks. Pildid aastast 2018 ja 2021. Vahe on nähtav isegi varustamata silmaga.


Lõpetan selleks aastaks sinililledega ja viimane pilt põhiplatsilt. See polnud veel jõudnud kui teisi pildistasime


20.04 oli eriti ilus õhtu, sest tuul vaikis peaaegu täiesti ja kallid inimesed tegid kiire tiiru. enne seda jõudsime veel kivilat rookida
Pilti sai väga ootamatult õide plahvatanud korea forsüütia


21.04 käisin kohtumas oma ortopeediga, et põlveliigest tagasi nõuda. No kusagil mai alguses vist läheb õnneks. Täpselt veel ikka ei tea.

Ülaste aeg on tõesti, tõesti käes 💖

Mul ei jätku kunagi aega puittaimede jaoks. ma vist järgmises postituses püüan seda viga pisut siluda.

1 kommentaar: