...ja see nõuab sinilille eri 💙
Loomulikult ei saa iial neid kõiki heas kvaliteedis pildile. Ei ole nende õitseaeg ka üks. aga nii üldiselt ja laias laastus 😀 olen sedapuhku kokku korjanud mis võimalik. Kõik on sellel aastal pildistatud. Valdav osa meie metsadest leituid ( sõprade leiud) on 3-5 aastat minu aias kasvanud ja oma eripära säilitanud. Muidugi jääb ilma laboriuuringuteta alati küsimus kas variatsioonid või viirus ? Et maailmas tiirleb meeletult sinilillede sorte, siis võib oletada, et neil siiski potentsiaali on. Olgu sellega kuidas on, sest need on ilusad, armsad ja soojendavad südant ja silma.
Esimene sinilill tuli ise ja ilma abita jasmiinipõõsa alla
Siis tekkis üks tuust sarapuude alla ja tagaaia kuivmüüri äärde tõin enese teadmata ühest Valgamaa lodumetsast koos metspipraga.
Jasmiini alla istutasin esimese teadliku kärtsroosa Viljandimaa leiu.
Et see üpris varjuline koht on, pole enamus nende kahe tittesid veel õisi avanud aga seal on erinevaid toredaid toone tekkinud nagu ma eelmisest aastast mäletan. Esimesel aastal on sinililletited nii nõrgalt maaga seotud, et mõnegi taime kosumine on õnneasi. Enamasti kipuvad rohimisel hukkuma. Nüüd. olles juba sellest teadlik jätan ma peale esimest üliettevaatlikku rohimist need kasvukohad rahule. Peamises kasvukohas jäävad suvel taimed hostade ala ja see tundub neile kenasti sobivat.
Osa jääb paremale nurga taha 😄 Jälgin meie metsaaluste leidudest nelja gruppi, Futu (Saku metsad). Milda (Raplamaa ), Enno (Pangodi kaldad) ja kõige mahukam Anni oma (lähedased metsad), lisaks transilvaania sinilille sordid ja hariliku sinilille sordid, mida tõsi alles eelmisel aastal
tramsilvaania sinilill Hepatica transsilvanica
Ei hakka lisama kust metsast ja kelle toodud ( mul on muidugi märkmed olemas) ja panen ritta pildid mulle põnevana tunduvaist. kahjuks on väga raske tabada nii õiget sinist kui eriti lillat aga sellised need pildid tulid
Ma armastan sinililli!!!!
VastaKustuta