...saabus salamisi 1. oktoober...

...imeilusa sügisilmaga. Just sellisega, mis mulle meeldib. Tegin pilte plaaniga blogida, uurisin seeneolukorda, ms polnud midagi erilist. Ajasin kahjuks alla kolm tõmmuriisikat. Vabandan väga aga need on ju peaaegu nähtamatud. Niitsin viimast korda sel hooajal õue- ja aiamuru ning lasin õhtul Ülol niiduagregaadiga põmsult eemaldada, et mingeid lolle mõtteid ega ideid edaspidi selles osas ei tuleks. Ülejäänud aja võimlesin kivilas. Just nimelt võimlesin, sest rohimiseks seda balletti seal nimetada küll ei saa. Aga enne oktoobrit oli veel ka septembri lõpp. 

Sügis algas kohe suure sügisega ja vahetult peale suurt suve (reeglite järgi peaks olema hilissuvi ja varasügis üleminekuajaks 😕) oli see pisut äkiline. Riidessepanek võtab hullult aega. Kõik need mitu kihti ja üleüldse. Vihma peaks sadama öösiti ja korralikult. Päeval võiks natuke kuivem olla. Lubatakse. Loodan väga, sest stress sellepst teadmisest, et ma ei jõua sel sügisel aeda üle käia kasvab iga päevaga. Aga kevadeti on teadagi jube kiire niigi. Septembrilõpu pilte ka.

maalilised kanalised

avastasin, et minu x budleia on siiski elus ja isegi õitseb, küll madalavõitu aga siiski

ka x lursslill on lõpuks valmis

paras jungel, viimasel pildil olev kompass-vaigulill on õitsenud, äkki jõuab seemneid teha

No ja olengi 1. oktoobri juures tagasi. Nagu näha blogimiseni jõudisn alles 5. oktoobril. Ei tea küll miks 😊 Kõigepealt oli ilm liiga ilus. siis oli vaja eelmise päeva töö ära lõpetada. Teisipäeval oli pool päeva selline kahemõtteline ilm, midagi vahepeal nagu udutas ja nagu ei udutanud ka. Lõunaks olin läbi niiskunud aga ka kivilaga ühel pool ja siis hakkas paistma päikene. Täielik nöök. Aga õhtul tuli ootamatult peaaegu selgest taevast rahesagar ja siis paistis maja nurga tagant juba ka musta pilve. Enne kui arugi sain olid välk ja pauk.  Kolmapäeval hakkas küll üsna ruttu sadama aga siis tuli tugev tung toalilledega natuke tegelda ja see venis peaaegu öösse. Ja siis meenus, et aknad oleks vaja vähemalt seestpooltki (väljas peseb Ülo, sest mina ei turni praeguses olukorras) ära pesta. Ilm oli eile ka täitsa ebanormaalselt külm. Ja nii aina edasi, kõik täitsa objektiivsed põhjused. Täna peaksin oma viimast sibulikelaari maha panema aga hetkel sajab küll nii ühemõtteliselt ja tihedalt vihma, et jääb ära. Küllap jõuab. Tegelikult peaks nende sibulike ahnitsemise juba ammu lõpetama. Kohta on aina raskem leida aga sel korral on mul kohad veel leitud ja peaaegu, et ettegi valmistatud. Mulda panek saab toimuma ludinal. Oktoobri esimese päeva pildid.

Otsisin sügisvärve. Peale jumalike punaste vahtrapuude on meie kandis veel ikkagi roheline. Iga päevaga tuleb ümberkaudsetesse võsadesse pajude näol siiski kollakasrohelist juurde. Kased on täpselt sellised nagu need olid juuulis kui hakkas kollast siise lööma. Pärnad on tooni muutnud, natuke.

nii punast pole meil kunagi olnud ja täna on see veel ilusam ja punasem

Mõned ei vea ükski aasta alt.

ginnala vaher näiteks

või näärmekas sõstar

verev kontpuu ´Winter Beauty on igal ajal ilus

siberi kontpuu ´Kesserlingii ` võtab sügiseti müstilise tooni

tiivuline kikkapuu pole veel täies ilus aga juba hakkab tulema

Loomulikult on igasuguste viljade aeg.

karvane viirpuu

kanada kukerpuu

mispli viljad

Tõrud on toredad, tahaks kohe lehmakesi ja lambakesi tegema hakata 😃

viimasel pildil hariliku tamme sort ´Pectinata `

Minu lemmikkask on dauuria kask oma võrratu koorega

hall pähklipuu on enamuse vilju maha visanud ja osa lehti juba ka

kuriili lehise käbid jäid ka otse ette

Eelviimase septembripäeva aianduslik töövõit. Lehisekoore multš veel paaris kohas kuhu ma seda tahtsin ja vajasin. Veel oleks vaja ja ma tean kust seda on võimalik lisaks hankida. Suudaks ma ainult mehi veenda.

Ja seenepakud andsid ka viimase hetke saagi. Korjamise ajaks olid mõõdud kolmekordistunud ja täna tuleb üks hiiglaslik pannitäis õhtusöögiks

On tõsine plaan seenepakke juurde hankida ja siis juba erinevate liikidega. Nende kasvamist väikestest kribalatest suurteks latakateks on nii tore jälgida ja maitsvad on need ka.

1. oktoober natuke kaugemalt

Sassist pole ammu ilusat pilti tulnud. Ta võiks juba üleastasena olla vabalt Aleksander aga on ikka veel täitsa Sass. Abiline aias, nurrumiseks piisab vaid pealevaatamisest, sasimisest rääkimata. Selle sasimisega on üldse imelik asi. Ei mina ega Ülo saa Sassist sasimata mööduda (imeline kasukas) ja kui päris aus olla, siis Sass hakkab nihelema kui seda sasimata möödumist üritada (kui ta just sügavas unes ei ole). Seega sasime mõnuga.Seda enam, et sülle ta ei taha hästi tulla ja meie vahele magama ka mitte. Magab jalgade vahel või peal või liibub vastu jalgu. 

Ja nüüd sibulikke maha toppima, sest hetkel on vihmasadu vaikolekus. Kõigest 14 uut nimetust, enamasti laugud ja võrkiirised, paar õrna ülast ja üks lumikelluke ka.

... on aedlemine läinud kuidagi lipa-lopa...

...sest on palju põnevam vana mööblit puhastada ja uueks teha. Pikalt unistatud kaheinimese voodi ja ühe tugitooli puitosad olen juba ploomilillaks saanud, teine tugitool on kohe varsti saamas. Nüüd on vaja terve seljatäis raamaturiiuleid valgeks saada, sest Ülo rekvireerib praegused on tööpesa jaoks. 

Järsku jõudis kohale, et sügisene pööripäev koputab juba uksele ja suve viimasest otsast pole sõnagi kirja saanud. Piltidest rääkimata aga ega neid eriti ei ole ka. 

Kõige olulisem sündmus septembris oli loomulikult Võhma Juurikas. Taimede poole ma eriti isegi ei vaadanud. Ikka inimesed, need armsad aalujad ja teised aedlised sõbrad olid need, keda katsuda ja kallistada sai enne pikka talvevaheaega. Mulle hakkas kangesti meeldima Muhedikupapa nimetus nende aiahullude kohta. Aianormaalsed 😍

See, et taimede poole isegi ei vaata, ei tähenda muidugi kaugeltki seda, et ilma taimedeta koju saaks tuldud. Kolm okasnumpsikut sai Irenalt ette tellitud.  Valge männi sordid ´Mini Twist ` (esimene katse paar aastat tagasi ebaõnnestus) ja ´Louie `ning mägimänd ´Marand `

Armusin totaalselt ja loodan imelist puukest just sordist ´Louie `. No mõni kohe on ilusam kui teised.

eksole, onju

Taivi kinkis mulle peene ja pirtsu mägisibula ´Casa `, Muhedikupapa jagas lätlaste liiliasibulaid (on neil alles lahedad nimed, läti keel ju) ja muidugi need väga ihaldatud Muhediku päevaliiliad. Lausa 9 sai neid juurde ja nüüd on meil neid aias juba 14. Mis saab olla parem mälestus suurepärasest aednikust ja inimesest ! Mul on siiralt hea meel, et need ilusad sordid nüüd jälle natuke eesti aedadesse levivad. Futu toredd seemned (nt. väga ilus Tii nelk, kaljud või ilus martagon seemik, jõuline) ja mitmed terised taolised toredused. Loodan, et külviajaks saan ikka jala juba alla ja kui ei saa, siis tuleb sedakorda Ülol külvimeisteiks hakata. Futu tehtud järjekordsest suurepärasest triibuvaibast räägin teises loos. Tii maritomatitest olen ikka paar seemneks (mis oligi nagu eesmärk) säilitada. Nii maitsvad olid, et oleksin peaaegu kõik ära söönud. 

Mis siis aias üldiselt toimub. Murud kasvavad 100 meetrit sekundis. Ei jõua nii kiiresti palju niita kui oleks vaja (no läheks juba öödki külmemaks), ohakas on vist varsti rinnuni, sest kõik, mis jäi põuastel suvekuudel kasvamata, kasvab nüüd lausa topelt. Natuke olen rohinud. täpselt nii palju, et saaks istutada. Istutanud olen jälle rohkem kui plaanitud ja lubatud, Kindlasti istutan veel. See on ikka endiselt see kõige toredam aiatöö. 

Midagi ikka õitseb ka. Tonditupik ´Vivid `, viltune kilpkonnalill, krüsanteemid (said küll talvel kannatada päris tõsiselt aga on õnneks ikka alles ja hinges). Hilistest astritest lootsin, et õitsevad ehk varem aga ei ühti. Mitte nii hilised küll õitsevad aga näiteks keegel- ja taevasinine aster on väga hõredalt õietatud. Frikarti aster on uhke. Roosidest on vapraimad ´Pink Grootendorst, ´Tommelise `ja ´Robusta `. Muidugi kukeharjad, need kõrged. Paar lursslille ka pongestavad.

Frikarti aster A. x frikartii

üks kõrge ja valge aster, peaks olema Tealt

üks pika looga aga nimetu

paar aia pealt kokku istutatud kukeharja seemikut

´Pink Grootendorst `on tublidest kõige tublim

Kolmest naapoli alpikannist õitseb üks, teised ikka mõtlevad ja kasvatavad vaid lehti. Muidugi on neil lehed ka suurepärased aga no kaua võib

Cyclamen hederifolium

Eks nipet-näpet ole õitsejaid veel. Sügislilled loomulikult. Üks eriti hiline floks, natuke emajuuri. Tegelikult tahaks nüüd hakata aeda talveks valmis panema. Kuu ja natuke peale selleks aega on ja päevad on juba lühikeseks jäänud. ega mööbligagi rohkem aega pole. Kuidas jõuda, ei tea. Eks täpselt nii palju jõuab kui jõuab. helena pidi nüüd veel ilmad ka jälle palavaks ajama. Oh, ja viimased aedviljad ju ka veel. Oleks hea kui toalilli ei unustaks külmade tulekul õue. aga täna sajab ja see on hea, sest ega liigse niiskuse üle ei saa veel kaugeltki kurta.

Kõige tähtsama aiateo oleks nüüd unustanud. Lehisekoore multš. Koored vedelesid pool suve lõkkeasemel ja õnneks polnud lõkke tegemine võimalik. Ühel päöeval turgatas, et jumal, massin meil on, miks me raiskame. Oi, millist kulda sealt massinast siis tuli. Esialgne mõte kusagil suvaliselt mulda parandada kadus ja väärt kraam rändas köögi akna alla. Natuke jagus ka maja nurga taha. Nüüd on vaja lisa. Ühe sutsu veel saab ka kui Ülo ja Hillar ühe noti koorimise Kõutsi aias ette võtavad. aga veel, veel, veel !!!

peale vihma ja hommikupäikeses lausa punane, normaalolekus lillakasroosakaspruun

Ah, jaa. Seda veel ka, et meie pisike ´pepi `läks sel aastal täitsa hulluks ja nüüd hakkame meie Üloga ka pirni nägu minema.

Oh, issake ja siis veel üks imeasi 😏

Saxifraga cymbalaria (sün. S. huetiana ) müürilill kivirk.

Selline pisike ja imearmas aga !!! See on üks väheseid, mis Plant Word Seeds ühistellimise talikülvist tärkas. Seemnepakil on hardy perenniali. Kui see juba olemas oli, siis süvenesin Googlisse ja sealt võib leida mida iganes. Alpine Garden Society ütleb, et haruldane üheaastane (oh suudaks see õis ometi küpseda ja ennast külvata). Aga leidsin ka sellise iseloomustuse (kopin) Hardy perennial, Hardy biennial, Hardy annual . No võta siis nüüd kinni. Istutasin selle kribala hardalt maha ja eks siis ole näha, mis juhtub.

Nüüd tahaks hakata ohkima sügisvärvide ilust ja nautida peatse pööripäeva lõket, sest kunagi peab ju ka seda lõket teha saama.

...on olnud kaks vihmapüha...

...ja inimese tunne hakkab tasapisi tagasi tulema. Juba peale esimest vihmapüha sai tasapisi niitma hakata. osad platsid olid 2 kuud niitmata ja see oli isegi hea, sest toredad niidutaimed said rahus küpseda ja külvata. Teistes kohtades purunes lõplikult illusioon, et need puittaimed, mis on loodud võsa kasvatama minu aias seda nagu ei teeks. Robiinia nagunii aga kirsid ja hõbepuu, tore paju ja aiast tegelikult juba kevadel välja visatud astelpajust rääkimata. Päris tore oli üle hulga aia kogu platsile ring peale teha. 

Tegelikult ma mõtlesin, et üldse ei kirjuta blogisse tükk aega midagi, sest aianduslikus mõttes polegi nagu midagi head ja ilusat eriti ära märkida, Aga narr ka nüüd august täitsa vahele jätta. Seda enam, et ilmad on normaalsusesse tagasi pöördumas ja on lootust, et midagi aias ka ellu jääb. Millised on selle suve tagajärjed on näha alles järgmisel hooajal. Võib-olla paremad kui ma kardan aga võib-olla hullemad kui ma loodan. Ma ei hakka sel aastal isegi exeli tabelit täiendama, sest kõik on nii õhus ja ebakindel.  Üldse oli see vist minu elu kõige jubedam suvi. Mu pingviini geen oli pidevas häireolukorras ja ma magasin suure osa suvest lihtsalt maha, et unes merre sulpsavaid pingviine näha. Huvitaval kombel ei näinud ma kordagi merest välja kargavaid pingviine. Eks see olekski liiga suur pingutus olnud. Ja nii kahvanägu pole ma ka ühegi suve lõpus olnud. Kui siia juurde panna veel mu lagunev korpus, siis päris sageli oli tahtmine maha istuda ja kõva häälega ulguda.Ma lihtsalt vältisin selle kurja päikese kätte sattumist. Eks nii hullu põuda ja kuumust, eriti seda kuumust, pole ka mu vaene aed varem näinud. Meie mastaapide juures jäi ka tiigist väheseks ning erilist kastmist me teha ei saanud. 

Nojah, mis siis aias praegu on. Kui muidu õitsesid liiliad kõik vuhh korraks vaid, siis üks jäi ennast imetlema. Kolm nädalat pidas vastu. Kuni eelmise vihmani.

´Miss Feya `

Õnneks on olemas kukeharjad. Need, mis ammu õitsenud ilutsevad lehtedega ja need, mis alles hakkavad õitsema (kui ikka hakkavad) ilutsevad ka lehtedega, Need, mis õitsevad ja mida pole paar aastat torgitud, on lihtsalt ilusad.

kivila ´Xenox `

Aga eriti meeldivad mulle igasugused kukeharjade seemikud, eriti kui need on sattunud sobivasse kohta. Võib juhtuda, et kunagi neist isegi kirjutan.

Toredad on ka käokingade seemikud, Näiteks selline.

Üldse on käokingad üks minu armastustest. Ka Hemsley on uhke, Kui see vaid vähem külvaks. 

siin on ta äraõitsenud rodgersiaõisiku oma embusess võtnud

Kui suur osa flokse olid juba õitsemise alguses närbunud õitega, siis hiline ´Creme de la Menthe ` on üks vähestest rõõmustajatest.

Mõni ei vea kunagi alt. Kahju, et sellel seemned ei valmi ja muidu on ka aeglane laienema.

Alleni villtatar Eriogonum allenii

Sügis sätib ka. Vara küll veel, isegi lemmikutel on oma aeg.

suuretiivaline kikkapuu Euonymus macropterus. Tõsi see ongi varajane värvuja. Aga täna vaatasin, et ka vahtral hakkab punast tulema.

Täiesti uskumatut värvi on astilbe ´Color Flash `. Pane või 10 ruutmeetrit täis.

´Phantom `hakkab roosat võtma.

Ja mu vaene metsporgand jäigi potti, sest istutamiseks oli liiga kuiv.

Sass seevastu on hästi kasvanud ja kosunud. Jõuab juba kiva veeretada.

Augustis hooaja kokkuvõtet on pisut imelik teha aga kasutaimedega on asjad selged. kasu oli vähe. Kapsoidid pandi nahka. Naerid jõudsin päästa, olgugi, et väikesed ja enneaegsed. ehk saab teise ringi taimedest, neist mis kirpudest alles jäid. Kusjuures kirbud hävitasid taimekesed ühe päevaga. Põldoaga läks nagu mustlase kartuliga. Seemned saime tagasi ja pealsed pealekauba. Hästi on läinud porgandil. suvikõrvitsal seevastu üllatuslikult mitte nii hästi. samas kui neil oleks väga hästi läinud, olnuks seda liiga palju. Hästi on läinud ka kasvukas tomatil, paprikal ja loomulikult kurgil Kuna ometi aretatakse pooltaimekurk ? eksoote ma sel aastal ei harrastanud, kahjuks. Paar maisitõlvikut võin siiski saada.

Kas siis kõik oli sel suvel halvasti ? Oh, ei muidugi mitte. alati on asjades tasakaal. Palju toredaid külalisi ja kohtumisi. Tänu Annile ja Laglele rippusin kokku kaks kuud kahel näitusel oma maagiliste ja mandalatega,  Eriti tore ja isegi nagu natuke uhke tunne on luuleraamatukese pärast. Kui poleks neid toredaid ja hakkajaid klassiõdesid 1 c-st, poleks seda sündinud. Nemad korraldasid, valisid, toetasid igas mõttes. Selline sai. 

enne köitmist

köidetult

Tänan südamest armsaid klassiõdesid ja kujundajat Eva Krivonogovat ja kõiki neid, kes selle juba ette ära ostsid. Muideks see FB-s tehtud müügiakstsioon oli vist mu suurim kangelastegu viimase 20 aasta jooksul kui minu täielikult kängunud müügisoolikat arvestada.

Ja plusspoolele läheb seegi, et Ülo on saanud tänu sellele, et ma pole teda aiatöödega ahistanud majas korralikult laamendada, On lootust, et 25-ks maalelamise aastapäevaks (3 aastat veel) saab meie maja lõplikult valmis.

Selline suvi siis. Üleeile ärkasin üle mitme aja väga varahommikul ja väga, väga üle mitme aja oli mul peas kaks mõtet ja üks tugev tunne. Esimen mõte oli vastus küsimusele, mida maõhtul anda ei suutnud, teine mõte oli, et elu läheb ikka edasi ja tunne oli nii tugev, et oli peaaegu mõte. See veel vormub. Ja see puudutas aeda ja aedlemist. Et kuidas edasi, kas üldse edasi ja miks edasi.

valge mänd Pinus strobus ´Minima ` piilub nagu peibutis ja on nii lootustandev. Kui ma suudan Ülot veenda, et mul on vaja osta 3 okasnumpsikut veel sel sügisel, siis on elu täitsa lill.