...saabus salamisi 1. oktoober...

...imeilusa sügisilmaga. Just sellisega, mis mulle meeldib. Tegin pilte plaaniga blogida, uurisin seeneolukorda, ms polnud midagi erilist. Ajasin kahjuks alla kolm tõmmuriisikat. Vabandan väga aga need on ju peaaegu nähtamatud. Niitsin viimast korda sel hooajal õue- ja aiamuru ning lasin õhtul Ülol niiduagregaadiga põmsult eemaldada, et mingeid lolle mõtteid ega ideid edaspidi selles osas ei tuleks. Ülejäänud aja võimlesin kivilas. Just nimelt võimlesin, sest rohimiseks seda balletti seal nimetada küll ei saa. Aga enne oktoobrit oli veel ka septembri lõpp. 

Sügis algas kohe suure sügisega ja vahetult peale suurt suve (reeglite järgi peaks olema hilissuvi ja varasügis üleminekuajaks 😕) oli see pisut äkiline. Riidessepanek võtab hullult aega. Kõik need mitu kihti ja üleüldse. Vihma peaks sadama öösiti ja korralikult. Päeval võiks natuke kuivem olla. Lubatakse. Loodan väga, sest stress sellepst teadmisest, et ma ei jõua sel sügisel aeda üle käia kasvab iga päevaga. Aga kevadeti on teadagi jube kiire niigi. Septembrilõpu pilte ka.

maalilised kanalised

avastasin, et minu x budleia on siiski elus ja isegi õitseb, küll madalavõitu aga siiski

ka x lursslill on lõpuks valmis

paras jungel, viimasel pildil olev kompass-vaigulill on õitsenud, äkki jõuab seemneid teha

No ja olengi 1. oktoobri juures tagasi. Nagu näha blogimiseni jõudisn alles 5. oktoobril. Ei tea küll miks 😊 Kõigepealt oli ilm liiga ilus. siis oli vaja eelmise päeva töö ära lõpetada. Teisipäeval oli pool päeva selline kahemõtteline ilm, midagi vahepeal nagu udutas ja nagu ei udutanud ka. Lõunaks olin läbi niiskunud aga ka kivilaga ühel pool ja siis hakkas paistma päikene. Täielik nöök. Aga õhtul tuli ootamatult peaaegu selgest taevast rahesagar ja siis paistis maja nurga tagant juba ka musta pilve. Enne kui arugi sain olid välk ja pauk.  Kolmapäeval hakkas küll üsna ruttu sadama aga siis tuli tugev tung toalilledega natuke tegelda ja see venis peaaegu öösse. Ja siis meenus, et aknad oleks vaja vähemalt seestpooltki (väljas peseb Ülo, sest mina ei turni praeguses olukorras) ära pesta. Ilm oli eile ka täitsa ebanormaalselt külm. Ja nii aina edasi, kõik täitsa objektiivsed põhjused. Täna peaksin oma viimast sibulikelaari maha panema aga hetkel sajab küll nii ühemõtteliselt ja tihedalt vihma, et jääb ära. Küllap jõuab. Tegelikult peaks nende sibulike ahnitsemise juba ammu lõpetama. Kohta on aina raskem leida aga sel korral on mul kohad veel leitud ja peaaegu, et ettegi valmistatud. Mulda panek saab toimuma ludinal. Oktoobri esimese päeva pildid.

Otsisin sügisvärve. Peale jumalike punaste vahtrapuude on meie kandis veel ikkagi roheline. Iga päevaga tuleb ümberkaudsetesse võsadesse pajude näol siiski kollakasrohelist juurde. Kased on täpselt sellised nagu need olid juuulis kui hakkas kollast siise lööma. Pärnad on tooni muutnud, natuke.

nii punast pole meil kunagi olnud ja täna on see veel ilusam ja punasem

Mõned ei vea ükski aasta alt.

ginnala vaher näiteks

või näärmekas sõstar

verev kontpuu ´Winter Beauty on igal ajal ilus

siberi kontpuu ´Kesserlingii ` võtab sügiseti müstilise tooni

tiivuline kikkapuu pole veel täies ilus aga juba hakkab tulema

Loomulikult on igasuguste viljade aeg.

karvane viirpuu

kanada kukerpuu

mispli viljad

Tõrud on toredad, tahaks kohe lehmakesi ja lambakesi tegema hakata 😃

viimasel pildil hariliku tamme sort ´Pectinata `

Minu lemmikkask on dauuria kask oma võrratu koorega

hall pähklipuu on enamuse vilju maha visanud ja osa lehti juba ka

kuriili lehise käbid jäid ka otse ette

Eelviimase septembripäeva aianduslik töövõit. Lehisekoore multš veel paaris kohas kuhu ma seda tahtsin ja vajasin. Veel oleks vaja ja ma tean kust seda on võimalik lisaks hankida. Suudaks ma ainult mehi veenda.

Ja seenepakud andsid ka viimase hetke saagi. Korjamise ajaks olid mõõdud kolmekordistunud ja täna tuleb üks hiiglaslik pannitäis õhtusöögiks

On tõsine plaan seenepakke juurde hankida ja siis juba erinevate liikidega. Nende kasvamist väikestest kribalatest suurteks latakateks on nii tore jälgida ja maitsvad on need ka.

1. oktoober natuke kaugemalt

Sassist pole ammu ilusat pilti tulnud. Ta võiks juba üleastasena olla vabalt Aleksander aga on ikka veel täitsa Sass. Abiline aias, nurrumiseks piisab vaid pealevaatamisest, sasimisest rääkimata. Selle sasimisega on üldse imelik asi. Ei mina ega Ülo saa Sassist sasimata mööduda (imeline kasukas) ja kui päris aus olla, siis Sass hakkab nihelema kui seda sasimata möödumist üritada (kui ta just sügavas unes ei ole). Seega sasime mõnuga.Seda enam, et sülle ta ei taha hästi tulla ja meie vahele magama ka mitte. Magab jalgade vahel või peal või liibub vastu jalgu. 

Ja nüüd sibulikke maha toppima, sest hetkel on vihmasadu vaikolekus. Kõigest 14 uut nimetust, enamasti laugud ja võrkiirised, paar õrna ülast ja üks lumikelluke ka.