...mission impossible...

...elik sinilollikeste piltide (200 ja +) õigesse kausta ajamine. Osa jäigi üle😏 Ma tean küll, et peale igat pildiringi tuleks kohe see tegu ära teha aga enamasti ei klapi see muude tegevustega ja nii need pildid kogunevad. Aga sinililled on muutliku meelega ja nii tuleb paras ports pilte, mida enam kindlalt paika panna ei julge. Mingi selguse ma siiski sain. laias laastus kui nii võib öelda. Tegemist on tulikalistega sinilille perekonnast 😛

Transilvaanlastega on lihtne. Kolm neid ju vaid on ja segi omavahel ega ka harilikuga ei aja. Leht viiehõlmaline, õis suurem ja varajasem kui harilikul. Loomulikult Transilvaaniast pärit. Hübridiseerub hariliku sinilillega ja kokku tuleb keskmine sinilill Hepatica x media. Et mul peaaegu kõik sinililled enamvähem ühel platsil, siis jään ootama uusi põnevaid põlvkondi.

Transilvaania sinilill Hepatica transsilvanica.
Täiesti teadmata põhjustel puudub mul põhiliik. Olemas on valge- ja roosaõieline vorm ja üks sort.
´Alba `

´Rosea `

´Blue Jewel ` ja see on ikka ilus küll

Seega ei midagi põnevat ega segast. Harilik sinilill Hepatica nobilis aga on tõesti suur segadusetekitaja oma lõputute variatsioonidega. Hakkan juba kahtlema, et kas kahte sarnast üleüldse olemas on.
Kolmehõlmalise lehega, kolme kõrglehega, (5)6-7 (ka enama) tupplehega, mis erinevates toonides sinised, roosad või valged (puhasvalged ja kõikvõimalike varjunditega valged), lillad. Googel pakub piisavalt infot täpsete kirjelduste ja andmetega ja ma ei hakka neid ümber kirjutama. Küll tekitasid minus huvi rahvapärased nimetused. Mina pole oma elus sinilille teise nimega nimetatuna kuulnud. Ju pole õigesse kanti sattunud. Aga valik on päris suur ja täitsa huvitav oleks teada, kas keegi on ka mõnda rahvapärast nime kuulnu või lausa kasutanud. Külmalill, sinelill, jürilill, metsamirt, lumelill, lumekannike, lumekelluke, külmaelane, külmaölane, surmalill. 

Kunagi aastaid tagasi tekkis meile esimene sinilollike. Oli väga vales kohas minu jaoks (praegu on see täpselt see koht kus eamus sinililli kasvab, sest sinna tekkis jälle iseenesest ja kui ma juba teadlkult sinilille istutasin, siis tundus see ainuõige koht olemag) ja viisin teise sarapuude alla, mis peaks ju igati hää ja meeldiv paik olema. Aga lilleke arvab teisiti. Istub seal ikka samasugusena ja on kõige tagasihoidlikum meie sinililledest üldse.
Selline kahvatu ja natuke nagu äbarik. Kolin ta ilmselt teiste juurde.

Järgmisena tuli meie aeda sõbra lodumetsast paar isendit salaja koos metspipraga. Ühel neist oli aastaid identiteedikriis. Ühes puhmas olid erineva tooniga sinised ja erineva tupplehtede arvuga õied (5-12). tundub, et ka see puhmik hakkab selgusele jõudma, sest kaks viimast aastat näevad õied välja ühtviisi
sellised siis ja mul on tema üle väga hää meel

Siis jõudsid aeda esimesed roosad ja sealtpeale hakkas tasapisi huvitavamaks minema.  
nimetan neid peaaegu neoonroosadeks

Sellest konkreetsest roosast satsist on juba tulnud uusi ja oma siniselt naabrilt on ka midagi saadud, sest üks uueke tundub olema eriliselt põnevat lillakassinsit värvi. Tõenäoliselt oleks neid rohkemgi aga pisikesed seemikud on esimesel aastal nii nõrgalt maa küljes kinni, et olen neid just kevadiste koristamiste käigus kindlasti palju hukka saatnud. paar viimast kevadet olen aga täpistööd teinud ja hakkavad ka tulemused tulema. Ka nendega, mis on pidama jäänud peab olema väga ettevaatlik, sest sageli pole neil enam kevadeks lehti või saavad need ikkagi ära koristatud ja siis kui suuremad puhmad on täisõites või juba väsimas tekivad järsku uued õied. Esialgu pisemad ja hädisemad ja sellevõrra märkamatumad. Nii, et parem kui sinililleplatsis väga ei tammu sel ajal. 

Aga jäin tegelikult roosade juurde. Üks üsna sama roosa oli Ülle annetuses ja ka Anni eelmisel aastal tekitatud sinililleringis on sarnane. Pisut mahedam siiski.
Ja täna nägin eemalt, et on õitsema läinud üks veel mahedam variant aga ma ei pildistanud kohe ja pärast padukat enam päikest ei olnud ja õied lahti ei läinud. 
Küll on Anni eelmise aasta leidude seas üks teistmoodi roosa.


Kuigi nime poolest punane, läheb minu jaoks sort ´Rubra Plena ` ikkagi roosade kirja. No ei ole ju punane !

Puhasvalged sinililled on nii Ülle annetusest kui Anni leidudest. Ka SS-lt ostetud ´Tamsa `. See oli mul juba maha kantud kui mitte ellujääja aga sel aastal on õied täitsa olemas. Kidurad ja pisikesed aga järgmiseks kevadeks on seis kindlasti juba märksa parem


Päris mitu varianti on valged mingi õrna varjundiga
peaaegu, et valge aga õrna roosa varjundiga Ülle sinilillemaalt

Anni sinililleringis on ka mitmeid erinevate nüanssidega. Kõigist variantidest mul ei õnnestunudki lõpuks nii head pilti saada, et sellega siin vehkida. Eks uuel kevadel uuesti, paremini ja targemini.



Ka Muhedikupappa eelmise aasta kingitus läheb sellesse ritta
kaks on roosaka varjundiga ja üks sinakama varjundiga

sinakam lähemalt

üks helelilla varjundiga kui seda enam varjundiga valgete hulka arvata võibki, peakski ehk väga helelillaks nimetama

On ka paa tõelislt lillat eksemplari. kasutan meelega lihtsalt lillat, siis on kõigil enam-vähem üks arusaamine värvist. Peenema nimetamise peale tekivad kiiresti lahkarvamused.
Olen saanud juba kolm aastat nautida
nimetan Ülle sirelilillaks, on siiski pisut sügavam (taga näha) värv

sarnane tuli ka Anni leidudega

kaks lillat on ka Futumetsa leidude seas

peenras oli see kindlasti sinilill aga kui ma pilti vaata (eriti lehte taustal) siis meenub mulle miskipärast hoopis ülane. Ega nad ometi omavahel ? Teisalt poleks see vist ka võimatu kui Wiki väitel võiks fülogeneetiliste uuringute põhjal olla Hepatica nobilis hoopis Anemone hepatica😲

Järgmisel pildidl on 5 Futumetsa ja 1 Ülle sinililleõit (nii lillakaid kui siniseid) Lihtsalt, et näidata-pole kahte ühesugust, olgugi, et metsas kõik sinised ja sarnased tunduvad. Silmad lahti armsad kaasaedlejad. Võib leida väga huvitavat. Erinev toon, erinev tupplehtede värv ja kuju, erinev õiete suurus.

Siniste seast paistab silma Helle leid. Tõsi, see sinine on ehk ka kerge lillaka maiguga aga väga hele ja suur õis ning kompaktne puhmik (on vist kolmas aasta minu juures) paistavad teiste seast silma. Omapäraks ka kitsad ja pikad tupplehed.

Veel siniseid Anni sinililleringist ja juba varem kasvanuist.




kas lugeda helesiniseks (lillaks) või valkjaks sinaka varjundiga 😕

Paneme siis täpi ka peale. 
´Plena ` või ka `Flora Plena ` ???, igatahes oleks nüüd vaja ka valget täidisõielist.

Midagi väga põrutavat mul siiski ei ole. Väga palju sarnaseid leide on mu aianduslikel sõpradel teistelgi ja põnevamaid veel. Näiteks Aivar Saatmannil oli mitu väga kaunist pilti näidata. Ma ei hakanudki kokku lugema variatsioonide arvu. Miski pole veel ju nii kindel, paljud siiski alles esimest aastat. Üldiselt tunduvad siiski kõik leitud oma esialgset värvi säilitavat. Samas kergesti hübridiseeruva liigina võib aedleja suureks rõõmuks tekitada igasuguseid uusi variante. Ja kindlasti leiavad need ka uusi kasvukohti, sest sipelgaid nende seemnete levitamiseks meil jagub. Ja mul ei oleks selle vastu kohe absoluutselt mitte midagi. ka võtan endiselt vastu kõik minu sõpradele põnevana tunduvad sinililletutsud, sest ruumi mul veel on. Sinilillepalavik vajab ravi.

Muidugi vaatan minagi süljenire suunurgas jaapani sinililli H. nobilis var asiatica väljamaistes kataloogides. Mõned panevad lausa vappuma aga seda teevad ka hinnad. siiski, ükskord kui mu aeda enam eriti midagi ei mahu, ma mõne odavama ja lihtsama tahan ära proovida. Hoolimata sellest, et ma pole kuulnud eriti positiivsetest tulemustest nende kasvatamisel. Optimistina mõtlen ikka, et aga äkki😍Ootame ja vaatame. Muidugi võib ka nii olla, et ehteestlaslike introvertidena istub iga puhmik oma mätta otsas ja hoiab kiivalt oma eripära.

kui lumi ära sulas
metsa veeres palju sinilolli
kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle
tänulikult selle eest suud sa andsid mulle
Andres Ehin





10 kommentaari:

  1. Väga huvitav ja põhjalik sissevaade sinilillemaailmasse!

    VastaKustuta
  2. Nii hull sinilille fänn ma ei ole ja ei saa ka. Minu lemmik on meie Loodi euroopa lehisepuistu, mis on kaetud sinise väljaga. Aeda olen neid soetanud, aga see ei ole nagu see. Kullerkupp aias on ka ilus, aga terve heinamaa kullerkuppe on midagi muud. Muidugi on su sinikad vahvad ja uhked, aga siiani olen ma neist mööda läinud. Jumal seda tulevikku muidugi teab.

    VastaKustuta
  3. Jah, sinililled on põnevad, kuid ma pole seniajani aru saanud kas nad tahavad happelist või aluselist maad või on neil ükskõik. Neid leidub nii segametsa all kui sarapuude vahel. Üks on vähemasti kindel, mändide all nad ei kasva.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tundub, et mullareaktsioonist nad eriti ei hooli, küll on neil peale õitsemist varju vaja ja väga kuivas ka ei kasva.

      Kustuta
  4. Aitäh ülevaate eest,see viimane topeltõieline sinine on ikka väga nunnu,

    VastaKustuta
  5. Väga mõnus postitus! Minu meelest olid kõik need sinililled imeilusad, aga... kõige nunnum oli vist see roosakas transilvaanlane. :)

    VastaKustuta
  6. Huvitav kust selline kindlus et mändide all ei kasva. Vale! Nõmmel mõneski aias suured puhmadad otse vastu männitüve. Ning tuletan meelde üht teatavat saart kus männimetsa alune kevadel sinetas täiel rinnal.

    VastaKustuta
  7. Inimese valdustes on sinilillel veel pisut
    üllatav lemmikasukoht. Sirelipőõsa veeres või lausa keskel. Pole tal ka kuivast probleemi nagu näha.Peaasi et keegi kogu aeg juurte kőrval ei krõhvitse ja saab talvel mõnusalt leheteki all magada.

    VastaKustuta
  8. Mind üllatab, et ka tolmukad eri kuju ja värvi võivad olla. Meedib kõige enam valge õis roosade tolmukatega. Ongi nagu mõni jaapanlane! Muidu jätsid valged mind suhteliselt külmaks. Kui seda kord jagada annab, siis ma küsin küll! :-P
    Aga see roosa transilvaanlane on ka armas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina olin ja vist olen praegugi nende tolmukate pärast segaduses :) Kirjade järgi ongi harilikul sinilillel punakad tolmukapead. Ma olen neid vahtinud nii ja naa aga mõnel on ikka puhasvalged kuni lõpuni ja mõnel tunduvad need olema roosakad algusest peale. Järgmisel kevadel hakkan kohe algusest peale ja väga teadlikult jälgima :)

      Kustuta