...on eluke tasapisi veerenud

Jaanuari kolmas dekaad on kohe käes. Olen siiani mõelnud, kuidas uue pealkirja all edasi minna. Kas üldse minna ja kuhu minna. 

Miks uue pealkirja all. Põhjus lihtne. Peale Haaslava, Võnnu ja Mäksa valla liitmist elame nüüd keset Kastre valda, (tegelikult juba eelmise aasta lõpust aga hea oli aasta ikka vanamoodi lõpetada). Ülo kuulutas rõõmsalt Võnnu kui kirikuküla pealinnaks kuigi valitsus asub Haaslaval. No on vahel nii, et valitsus pealinnas ei asu. 

Vahepeal on ennast ilmutanud väga haruldane aastaaeg, mida vanasti hüüti talveks, Esiti olid ainult miinuskraadid ja härmatis. Isegi kaks poolikut päikesepäeva olid. Paaril viimasel päeval on kena lumevaiba ka maha laotanud. Talv näeb välja selline.

Kass Sass kasvab aga Sassi saba kasvab kiiremini kui Sass ise. Tänane mõõtmine andis pikkuseks 31 cm. Võrdluseks, Kusti saba on 26 cm ja Sissi saba 26-27 cm. Ta niheles ja seepärast väga täpselt mõõta ei saanud. Nagu ikka, on iga järgmine kass täiesti erinev eelmistest. Sass on iseloomuga. Sass teab täpselt mida ta tahab ja teeb. Sassile on rituaalid olulised. Endiselt korrastab ta söögiplatsi aga siiski juba pisut väiksema kirega. Kausse ei paigutata enam nii rangelt sümmeetriliselt. Magamapaneku rituaal aga mitmekesistub. Sass kõnnib sabas ja lööb meeletult nurru aga sülle ei tule ega lase ka võtta. Silitada võib ja põsepanekuks sobime me küll. Siiski võib Sass ka sülle sattuda aga seda vaid siis kui mul on seelik seljas. Nii, et ainult väga salaja. Sass avastas, et kahekesi on hiirt ja kassi palju põnevam mängida. Oma mänguhiire(d) toob ta jalgade juurde või ka klaviratuurile ja siis peab seda viskama. Mida kaugemale, seda parem. Samal ajal tuleb kinni hoida nii klaverist kui printerist. Sass on meie töövari ja Kusti magamissvari. Kustiga on ta üldse suur sõber. Ta oleks sõber ka Meeriga kui viimane kasse ei kardaks. Või oleks vähemalt Meeri sabaga sõber, sest sellega saaks ju lausa kiikuda.

                                   Sass on Kusti magamisvari.

Sassil on eelmises elus olnud midagi pistmist Vahemeremaadega. Miks muidu armataks üks kass oliive, aedube ja datleid. Viigimarjad ja viinamarjad on veel proovimata. Kodumaine porgand, kaalikas ja kapsas täidavad Sassi ümmargused silmad põlgusega. No tsitruselised tekitavad siiski  õudust täis silmadega tagasihüppamise reaktsiooni. Aga seda ilmselt kõigil loomadel. 

Ise olen peamiselt lugenud ja üks suurem heegelprojekt ka on käsil. Tegelikult peaks ennast kokku võtma ja kiiremini liigutama hakkama, sest kaugel see kevad enam. Õele lubasin valge laudlina heegeldada ja valged niidikerad trambivad juba jalgu. Mõned lauamõtted on ka. Loodan, et need vaid mõteteks ei jää ja ma tegudeni ka jõuan. 

Aiast kirjutan ikka ka kui seal jälle elu käima läheb aga võib ju juhtuda, et ka varem 😊